Peaaegu liiga kaua aega on minu viimasest kirjutisest. Nii kaua, et ma vaevu mäletasin, et mul see blogi üldse siin olemas on. Aga kuna tekkis mõte ja hiljem ka vajadus blogi järele, siis otsustasingi sellele siin uue hoo sisse anda. Põhjus on väga lihtne. Võtsin vastu Ardi Ravalepiku väljakutse proovida paleot 30 päeva. Aga sellest veidi hiljem.
Alustan hoopis sellest, et mis ma siis vahepeal teinud olen. 26. novembril 2011 otsustasin, et hakkan kõhnaks. Mina ei tea, kust ma selle motivatsiooni leidsin, aga just sellel päeval ta olemas oli ja seda jätkus ikka päris pikaks ajaks. Hakkasin ülepäviti jooksmas käima ja ikka selle enda lemmiku jooksuprogrammi järgi. Toitumine oli nn low carb, mida juba varem olin enda peal edukalt katsetanud. Lõunasöögiks töö juures kodujuust ja kirsstomatid, õhtul siis kas mõni caesari salatiline või mõni toekam toit. Hommikusöögiga ei ole ma suuremat sorti sõber kunagi olnud. Peale jooksu sõin tavaliselt segu ricottast ja pähklitest ning apelsinidest. Kaal kukkus kivina, enesetunne oli hea, kuni ühel kenal veebruari päeval hakkasid sääreluud jooksu ajal nii kohutavalt valutama, et enam meetritki edasi joosta ei saanud. Kaalu langetasin siiski edasi ja kokku sain ca 10 kilo kaotatud. Aga kuna ma siin kohe paleot tegema hakkan, siis võite muidugi kümme korda arvata, kas ma saavutatut ka säilitada suutsin.
Asi väljus kontrolli alt, kui otsustasin magistritöö valmis kirjutada. Töö sai valmis, kaitstud ja kool lõpetatud. Kahjusid hinnates selgus, et kaotatud kümnest oli alles jäänud viis. No hea, et niigi läks. Mõte oli, et sellest võiks nüüd kiiresti lahti saada, aga siis tekkis hoopis üks teine mõte. Ma olin selleks hetkeks 17 aastat juba suitsetanud ja seekord 28. novembril 2013 otsustasin suitsetamise maha jätta. Enda uhkuseks võin öelda, et olen nüüdseks siis aasta ja ühe kuu täiesti suitsuvaba olnud. Aga ... poole aastaga võtsin juurde 10 kg. Just nimelt!
Ja tegelikult mitte ainult. Ma ütlen otse välja, et mu tervis läks ikka väga käest ära. Kogu aeg normis vererõhk tõusis lakke, veresuhkur hüppas üles-alla. Kõige suurema üllatusena tekkisid lambist oksendamised. Esimesed paar korda süüdistasin kõhuviirust ja toidumürgitust. Teisel ja kolmandal korral ei osanud ma enam midagi süüdistada. Ja nii ta läks. Peale suitsetamise maha jätmist oksendasin ma iga kuu kaks-kolm korda, pool aastat järjest. Kogu protseduuri juures laibastusin ikka terveks päevaks. Lisaks paistetas kogu mu keha üles. Paistetust oli ka varem, aga nüüd oli see selline vastik ja kole pundumine. Jalad, käed, nägu jne. Lõpuks ma ei pidanud enam vastu ja vedasin end arstile. Perearst vaatas mind haletseva pilguga, tundis mulle kaasa ja soovitas edasi punnitada. No ma siis punnitasin, sest ma olin juba ju nii pikalt tubli olnud. (On teatud hetki, kus ma enam alla anda ei suuda. Näiteks, kui ma sõidan Tartusse, siis ei tee ma ei suitsu- ega muid pause tee peal. Olen ju näinud sellist vaeva möödasõite tehes ja kui nüüd peatuda, osutuks kogu mu vaev asjatuks. Miks mul toiduga nii ei ole???). Alla ei ole ma siiani andnud, aga tervis on endiselt hädine ja kaalu tuli juurde juba mainitud kümme kilo.
Nii ma siis siin juba pool aastat muudkui hakkan iga päev korralikuks. Ja siis lajatab suhkrusõltuvus lagipähe. Aru ma ei saa, miks seekord see alustamine nii kohutavalt raske on? Nii ma siis olen siin mõelnud, et mida teha ja mida proovida. Päris võhik ma selles teemas ei ole, sest tean, mis on süsivesik, valk ja rasv. Tean, mis teeb paksuks ja mis aitab kaalust alla võtta. Ehk et teoorias olen ma tugev. Praktikas selle eest topeltnõrk. Pigem ütlen, et oma korralikkuse hetkedel olen teinud LCHFi, sest häid rasvu ma ei karda. Küpsetan/praen kookosrasvaga, salatitele lisan oliiviõli. Aga... Kui tahad LCHF-iga kaalust alla võta, tuleks toidule suhteliselt radikaalselt läheneda. See omakorda tähendab, et maks 25g süsikaid päevas ja vsjoo. Aga mina nii ei taha. Nii ma olengi jonnakalt kõigile väitnud, et köögiviljad ei ole paha-paha ja tegelikult ka puuviljad on mõistlikus koguses ok. Seega puhas LCHF ei ole ma kunagi olnud. Paleos on mind jällegi hirmutanud piimatoodete vältimine. Piima ei joo ma tegelikult ammu. Põhiliselt ongi kasutuses ainult vahukoor toidu sees, hapukoor, kreeka jogurt ja ricottatoru. No juustu ka natukene. Kui nii see kõik siia ritta sättida, siis on juba korralik kogus piimatooteid. Samas ei tarbi ma neid igapäevaselt, pigem ikka harvem.
Ja nüüd ongi nii, et ma tahan sellest süsikasõltuvusest lahti saada. Valge jahu, suhkur - see on minu heroiin. Ma tahan paremat tervist, väiksemat kaalu, paremat tuju ja püssimat peegelpilti. Nii nagu naisele kohane, on mul kapp riideid täis, aga selga ei ole ikkagi midagi panna. Suur osa riideid ootavad lihtsalt väiksemat mind. Ma keeldun uskumast, et ma neid enam kanda ei saa. Nii juhtuski, et kuigi ma tavaliselt uue aasta lubadusi ei anna, siis nüüd otsustasin, et aasta 2015 on minu aasta. Selles mõttes, et ma tegelen iseendaga. Tervis tuleb korda saada: veresuhkur stabiilsena hoida, vererõhk tagasi normi saada, liigne vesi kehast välja ajada ja ülekilod kaotada. PCOS-i peale ma isegi ei mõtle, sest ma olen aru saanud, et kui kõik muu kontrolli alla saada, siis on lootust, et PCOS-i sümptomid taanduvad.
Nii ongi, et Ardi Ravalepik esitas põneva väljakutse ja ma haarasin võimalusest. Kaotada ei ole ju peale kilode midagi. Ametlikult algab väljakutse 1. jaanuaril, aga eks ma viin nüüd end asjaga kurssi ja üritan võimalikult palju süsikatest mööda vaadata. Väljakutse kestab 30 päeva. Lisaks tean ma, mis mind ees ootab. Süsikapohmell ja võõrutusnähud on ju varem juba tuhat korda läbi tehtud. Aga ma olen lootusrikas. Sest 2015 on ju minu aasta ;)
