Ma ei ole kadunud. Olen olemas. Ja Ravalepiku 30-päevane väljakutse sai ka juba jupp aega tagasi otsa. Ah et kuidas läks?
Eeskujulik ei suutnud olla. Patustasin mitmeid kordi. Ütleme nii, et kukkusin tsüklisse oma suhkrusõltuvusega. Aga ilmselt oli küsimus pigem selles, et pidasin iseendaga tugevat siseheitlust teemal 0-tolerants või siiski mitte. Jaanuaris jäi see viimane variant peale ja minu sisemaailm ei olnud veel lõplikult valmis.
Üks hea uudis siiski on. Minu kõige suurem tervisemure oli seoses kõikuva ja piiripealse veresuhkruga. Ja see on korras. Minu glükomeeter hakkas jaanuaris näitama numbreid, mida ma ei olnud juba aastaid näinud. Nüüd on mul veresuhkur enamasti 4,x. Ilmselt ka seetõttu hakkas mu keha mulle vastu töötama. Pidi ju uute numbritega harjuma hakkama. Ma muidugi ei tea, mida nende ilusate numbrite eest tänada. paleost ma ju 100% kinni ei pidanud. Samuti hakkasin millalgi sügis-talvel hommikuti jooma vett koos õunaäädikaga. Sellel pidi ka veresuhkrut alandav toime olema. Üks või teine, see ei olegi hetkel oluline. Oluline on, et numbrid on korras.
Vererõhu osas jään kommentaarid võlgu, kuna arstil ma käinud ei ole ja ma ei ole päris kindel, kas mu kodune aparaat ikka õigeid numbreid nätiab.
Hommikust kangust liigestes on veidi vähem, aga olen täheldanud, et see sõltub sellest, palju ma päeval vett olen tarbinud. Tundub, et suurema veehulga juures toimivad liigesed hommikul normaalsemalt.
See öine seljavalu, mida ma pidasin nn sapikoolikuks läks jaanuaris hullemaks. Suisa nii hulluks, et ma ärkasin igal ööl 3-4 ajal üles ja ei saanud ma keerata ega korralikult hingatagi. Lõpuks tekkis juba päris korralik unevõlg, mis hakkas vaikselt igapäevaelu segama. Nii juhtuski, et kui oli vähegi võimalik, magasin päeval lisaks. Lisaks lõigi ka see magamatus mul selle toitumise sassi, sest magamatus ei mõju korralikuks olemisele just eriti hästi. Igatahes on mul hea meel tõdeda, et hetkel on see valu oluliselt vähenenud ja ma saan jälle magada oma tunnid täis.
Siiski-siiski. Hoolimata jaanuari ebaõnnestumisest võin ma täna öelda, et viimase nädala olen aga olnud vägagi eeskujulik paleo toituja. Täna võin öelda, et ilmselt on ka mu organism lõpuks normis numbrite ja näitudega ära harjunud ja mind ei taba mingid kummalised unised hetked, loidus või energiapuudus. Samuti ei tunne ma seda meeletut energialaksu, millest nii paljud räägivad. Aga ma tunnen end hästi. Ja see on hetkel minu jaoks ikka väga oluline.
Minu suureks komistuskiviks on nädalavahetused. Eriti pühapäevahommikud, pannkoogihommikud. Eelmisel pühapäeval võtsin vastu otsuse, et kuna ma ei suuda neile EI öelda, siis ei saa ma anda endale võimalustki. Seega neid klassikalisi pannkooke ei saanud isegi mu perekond. Tegin kookosjahust mingeid alternatiive, aga need ei olnud siiski need. Igatahes aitas see väga karm otsus mul nädalavahetuse kenasti üle elada ja reedel saingi lõpuks nentida: nädal eukalt selja taga.
Täna hindasin olukorda ja märkasin, et mul puudub vajadus magusa järele. Veelgi enam, ühe pereliikme sünnipäeva puhul osteti neljapäeval koju erinevaid Gustavi kooke ja torte. Mina otsustasin, et küpsetan jällegi paleokoogi. Šokolaadikoogi. Ja nii juhtuski, et need Gustavid ei tekitanud minus mitte mingeid emotsioone. Aga kuna šokolaadikooki keegi peale minu ei tahtnud, siis juhtuski nii, et suur osa toidukrodadest sisaldas ka seda kooki. Hea meel oli näha, et see mu kaalu igatahes ei tõstnud. Jah, uudishimu oli nii suur, et pidin ise saama kindlust ja nägema, mida mu kaal selle koogikoguse peale teeb. Mitte midagi ei teinud :)
Hetkel tundub, et ka see nädalavahetus osutub edukaks. Mingeid isusid ei ole. Tegelikult ei ole isegi erilist söögiisu...
