Ma vihkan jooksmist

Jah, just täpselt nii. Terve elu ei ole ma jooksmist silma otsaski kannatanud. Meenuvad kooli kehalise kasvatuse tunnid, kus oli vaja näiteks Cooperi testi joosta. Väkk! Või let´s go crazy ja lähme jooksma kusagile metsa vahele. Ilus ilm ja värk. Mäletan ühte korda, kus ma vaatasin õpetaja ülikerget jooksusammu ja mõtlesin, et see kaunis samm peab olema kaasasündinud. Mina nii ei osanud ja ilmselt minu väga raske jooksusamm + sunduslikkus lisaks tekitaski minus jooksmise osas meeletult negatiivseid emotsioone. Kas oleksin ma sellel hetkel iialgi arvanud, et ma ühel heal päeval jooksen esimest korda elus 10 km? Never!!!

Aasta oli 2007 ja märts, kui me õega järjekordselt üksteisele halasime, kui kohutavalt kolepaks on ikka olla. Ja siis ta tegi midagi meeletut. Saatis mulle jooksuprogrammi. Ma oleksin selle ilmselt kohe joonelt prükkarisse lennutanud, kui esimesena ei oleks see programm lubanud mulle, et ma 4 kuu pärast jooksen vabalt 10 km ära. Päriselt? Jaa, päriselt, päriselt! Ma tavaliselt ei usu selliseid suure suuga kohe roosamannat lubavaid programme. Need EI TÖÖTA! Aga see lubadus oli nii intrigeeriv, et ma otsustasin: ma teen selle ära. Õnneks olid mul kodus isegi mingid täiesit suvalised tossud olemas, selga leidsin ka midagi ja ühel hommikul oligi minek. Ja ma päriselt ka mõtlesin, et ma lihtsalt võtan kätte ja suren ära sinna metsa alla. Mu maksas olid pisted, veremaitset kurgus mäletan siiani. Joosta oli vaja olematud 30 min tempos 1 min jooksu ja 2 minutit kõndi. Ma tegin selle ära, roomasin koju ja teatasin kõigile, et see jäi mu viimaseks jooksuks. Ma tõestasin iseendale täpselt sedasama: jooksmine on eesmärgitu ja igav tegevus. Ja siis ütles mu mees just täpselt seda, mida ta sellel hetkel pidigi ütlema (ilmselt ka esimest ja viimast korda elus): "Noh ma arvasingi, et sa kohe alla annad!" Juba järgmisel hommikul olin ma metsas tagasi, pidasin programmist kenasti kinni ja septembris jooksingi esimest korda oma elu esimesed 10km. Siiani ka viimased.

Edasi on jooksmine minu treeningkavva (mida mul tegelikult ju ei ole) rohkem või vähem siiski kuulunud. Pausidega küll ja aeg-ajalt kohe korralike pausidega, aga lõplikult ma jooksutosse varna visanud ei ole. 2012 aastal hakkas mind piinama tüütu luuümbrisepõletik ja see piinas mind ikka korralikult mitu kuud. Aeg-ajalt annab tunda siiani. Nüüd otsustaisn, et teen selle programmi uuesti läbi. Täna oli siis kolmas treeningpäev. Ja mu jalad olid nagu rasked tinapommid all. Ma nägin ikka sellist vaeva täna. Ei teagi, milles asi oli, et isegi kõndida nii raske oli. No vast läheb ikka üle. Igatahes võtsin ma jooksmise lisaks koertega jalutamisele ka kavva.

Võluprogramm ise on siin (inglise keeles) ja see on tõesti väga lihtne. Ja mis peamine, sa oled ka päriselt võimeline jooksma 10 km :-) Parim jooksuprogramm!

Päev? Lugemine läks sassi :) ... Räägime valkudest

Mina ei tea, aga laupäeval tekkis mulle järsku mõte, et ma söön liiga vähe valku ja seetõttu mu kaal juba väga pikka aega mitte kusagile ei liigugi. Nojah ja tõsi võibki see olla. Minu kõige edukamad kaalulangetused on toimunud ainult ja ainult siis, kui olen teadlikult valgu söömisele keskendunud. Räägitakse, et valku läheb vaja u 0,8-1 g /1kg kehakaalu kohta. Seda siis naistel. Seega, mida raskem sa oled, seda rohkem valku tuleb süüa. Lasin eile menüü Nutridatast läbi ja selgus, et ma ei saa sellisel juhul isegi poolt vajaminevast kätte. No mõni ime, et ma sitsin siin seisva kaalu otsas juba jupimat aega. Minu kõige edukam kaalulangetus toimus siis, kui sõin lõunaks topsi kodujuustu. Hapukoorega. Ja kõrvale paki kirss-tomateid ehk 250 g. Jooksmas käisin ülepäeviti. Ja iga kahe nädala tagant võtsin endale kapist muudkui väiksemaid riideid kasutusse.

Seega tegin otsuse, et mida ma siin lollitan. Minust saab nüüd laktopaleo. Õigemini olengi piimatoodetest kõige enam vast tarbinud kreeka jogurtit ja kodujuustu. Ja no võid ka. Juustu tarbin ma ikka suhteliselt tagasihoidlikult. Seega hetkel jääkski menüüsse kodujuust ja mõnikord kreeka jogurt koos ricottaga. Seda on hea marjadele lisaks tarbida. Näiteks peale mõnusat jooksutrenni lõikad apelsini kaussi, paned peoga jõhvikaid lisaks, siis erinevaid pähkleid ja seemneid, kaneel ja siis ujutad selle kõik ricotta ja kreeka jogurtiga üle ja ongi trennijärgne super(magus)toit valmis. Ja mitte midagi muud selleks toidukorraks vaja ei olegi ju.

Aga vot puuviljadega pean hakkama tagasihoidlikumalt ümber käima. Kui ikka kaalulangust tahta, siis ei ole nii, et söö palju isu on ja magu mahutab. Piiri tuleb ka sellega pidada. Loodetavasti saan nüüd kaalu kenasti liikuma. Igatahes tunnen ma end peale seda otsust väga hästi ja ajasin esimese topsi Otto hapukoorega kodujuustu sisse ka juba. Maitses hea! :)

6. päev - umbehead kookose laimi energiapallikesed

Kuna eile tassiti poest koju Rõõmu Kaubamaja rummikooke, mis on sigahead, siis pidin ma iseendaga ikka kohe eriliselt vaeva nägema. Ma saan uhke olla. Ma neid ei puutunud. Selle asemel tegin endale täna hoopis netist leitud retsepti järgi kookose laimi energiapallikesi. Mis on umbehead ja mille ka meie pere kõige pirtsakamad väga maitsvaks kiitsid. On ainult üks miinus. Ma ei suuda end neist eemal hoida :)

Kookose laimi energiapallikesed

200g pakk kivideta datleid, 80ml magustamata kookoshelbeid, 60 ml india pähkleid, 180ml mandleid, 3 laimi mahl, 3 laimi koor, näpuotsatäis soola

Kuna minul blender seda segu ei seganud, siis panin alustuseks mandlid ja india pähklid sellesse väiksemasse purustajasse. Siis lisasin laimi mahla ja koored. Vahepeal katsetasin kogu segu koos datlitega blenderisse panna, aga see oli lootusetu ettevõtmine. Siis lasin segu koos datlitega väiksemates kogustes selles segajas kenasti ühtlaseks massiks. Kookoshelbed panin kaussi. Segu veeretasin käes pallikesteks ja katsin kookoshelvestega. Panin külmkappi tahenema. Väga väga maitsvad said. Külmkapis säilivad õhukindlas karbis nädala.

3. päev: kulmud kevadeks valmis!

Mida rohkem päikest näitab, seda rohkem tekib sisemist pakitsust. Tahaks olla kohe nüüd ilus ja sale ja tark ja ... Elu on näidanud, et kõike korraga ei saa. Järelikult tuleb hakata samm-sammu haaval selle ideaali poole minema. Nii ma olengi endale kokku kahmanud palju igasugused vidinaid ja huvitavaid asja ja ühel hetkel hakkan ma neid ka siin presenteerima.

Alustan aga sellest, et mõnda aega tagasi kohtasin FB-s kulmu hoolduse reklaami. Ma enam täpselt ei mäleta, kuidas see kõik kirjas oli, aga igatahes hakkas see mind huvitama. Sheerisin ja laikisin ja nii saingi endale lisaks kulmuhooldusele ka tasuta meigi. Broneerisin aja ja jäin äraootavale seisukohale. Sest no olgem ausad. Ka varem on mu kulmude kallal toimetatud ja ei ole ju võimalik, et ma nüüd mingi uue elamuse saan. Enam-vähem olen ma kulmudega ka kogu aeg rahul olnud, sest 1. materjali on päris palju ja 2. nad on siiski tiba tumedamad, kui blondidel muidu. Aga kuna mulle üleüldiselt meeldib, kui keegi minu kallal nokitseb ja vaeva näeb, siis otsustasingi, et nüüd ma lähen.

Kui tavaliselt näeb kogu protseduur välja nii: 1. kulmud puhastatakse; 2. uuritakse natukene kulmukaare kohta; 3. kulmud kitkutakse; 4. raha makstakse, siis eilne üritus oli ikka hoopis midagi muud. No alustuseks kanti kulmudele värv. Jäime heledama pruuni juurde, sest näkku röökivad kulmud mulle ei meeldi. Raamigu nad nägu või mitte. Mulle meeldib loomulikkus. Ja teatav tagasihoidlikkus. Seega, heledam pruun. Siis järgmisena võttis Janne niidi ja mõõtis mu kulmukaare täpselt välja. Nurgad ja siis ülevalt ja alt ja muudkui joonistas ja pani täppe. Edasi järgnes vahatamine ja pintsettidega viimistlemine. Tulemus? Minu arvates väga ilus. Pilti vaadates sain ma muidugi hiljem ise ka aru, kui haledad kulmud mul varem olid. Igatahes hakkas kulmukaar juba päris käest ära minema :)

Toidust ka.
H: Breakfast hash.
L: apelsin, 2 viilu sinki
Õ: kana salsa koos lillkapsariisiga

Hommikusöök oli väga põnev, sest tegin seda bataadiga. Nimelt tuli pool bataati ära riivida ja siis koos purustatud küüslauguküünega kookosrasvas (võis) kenasti pruunistada. Moodustada pannile kaks pätsikest. Aa, enne tuli cayenne´i pipart ka lisada. Nii, siis munad pätsikestele lüüa. Maitsestada soola ja pipraga ja lasta munal valmida.
Mul oli selle hommikusöögi osas tugev eelarvamus, sest mulle ei sobi tavaliselt magusa ja soolase kooslus. Aga see oli väga hea. Tõesti oli hea. Kui ma selle cayenne´iga nii helde ei oleks olnud :)

Ahjaa, kust kulmud sain? Ikka siit!

2. päev paleoga

Hommikul ärkasin tõsise pohmelliga. Ja ei, ma ei olnud eelmisel õhtul pidu pannud. Mitte tilkagi alkoholi. Aga mul on ka varem seda nn pohmelli ette tulnud. Mingitel kordadel on see olnud seotud vähese unega. Kõikidel muudel kordadel on jäänud põhjus välja selgitamata. Seekord siis ka konkreetset põhjust ma välja selgitada ei suutnud. Vererõhk? Veresuhkur? Ei tea. Joodud sai piisavalt. Toit oli kõik õige. Edasi läks aga asi veel imelikuks. Hakkas palav. Siis hakkas veel palavam. Higistamine. Lõpuks tekkis maovalu koos pööramisega. Ja siis meenus! Mu menüüs oli soolalõhe ühe väikse vahepalana. Kahtlustan, et see lõhe mu sisikonna pöördesse ajaski. Mida õhtu poole, seda paremaks muutus ka enesetunne. Aga apteegist käisin ikkagi läbi ja ostsin maorohtu kah. Nii igaks juhuks.

Menüü
H: munapuder singi ja rohelise paprikaga, salatisegu
VP: apelsin ja mandlid
Õ: salatilehtedesegu koos tomati, 3 keedetud muna ja avokaadoga. Spl majoneesi ka ja seemned.
Peale trenni: mango

Trenniskoor: intervalljooksmine 1+2, kus 1 minuti jooksin ja 2 minutit kõndisin ja kilomeetreid kokku 6. 

Hommikusöögist pilti kah:

Olen ise oma laeva kapten - 1. päev paleoga

Reedel sain aru, et enam pikemalt ma iseendale karuteenet teha ei saa. Minu tervis on minu enda kätes ja ma olen enda tervise ja keha halb kapten. Umbes nagu Titanic, mis täiskäigul ja sihikindlalt jäämäe ja hukatuse poole kihutab. Jah, nii ma siis saingi reedel "nägemuse". No umbes nii, et kui ma nüüd kohe midagi ette ei võta, siis olen paari aasta pärast näiteks süstiv diabeetik ja kümne aasta pärast amputeeritakse mu jalad ja ma kaotan nägemise ja ma käin dialüüsis. No olgu, ma ei usu, et see asi nii kiiresti edeneks, aga samas, miks mitte, kui ma kurssi ei muuda.
Otsustasin, et astun selle sammu siiski ära ja hakkan heaks kapteniks ja Titanicu kombel põhja ei lähe. Aga enne oli mul plaanis teha paari asja. Alustuseks otsisin välja Kalamaja Pagarikoja ja ostsin sealt nende kurikuulsat napoleoni kooki. Siis kihutasin vastavatud Muhu Pagarite poodi ja ostsin nende kurikuulsa seemneleiva. Pudel veini ka kaenlasse ja saigi töönädala lõpetatuks lugeda. Tegime kodus mõnusa olemise. Napoleon oli liiga magus, kuigi jah, võiks öelda, et just SEE napoleon, mida ma aastaid otsinud olen. Aga siiski liiga magus isegi minusugusele magusahambale.
Leib oli parim, mida eales söödud. Selles osas ei olegi mu sõbrad mulle kärbseid pähe ajanud. Ma targu ei jäänud poodi sooja leiba ootama, vaid võtsin eelmise päeva oma. Deem noh! Kui see krõpsuv suutäis nii kuratlikult hea oli, mis siis soe leib minuga teinud oleks? Pool leiba on veel alles ja kuna mu ülejäänud pere leiba ei söö, siis ma ei teagi, mida sellega nüd teha. Leib on ju püha ja kuidas sa seda ära viskad? No ei viska ju. Veiniks oli miskine Bodegas Age Rioja 2013 ja seda sai siis nüüd kaks õhtut maigutatud.

Igatahes tänasest esitan iseendale väljakutse - 30-päeva paleot. Selle vahega, et seekord mingeid erandeid teha ei tohi, mingit patustamist sekka ei satu ja aktiivses liikumises tuleb ka olla. Ma tean, et minu tõsiseks komistuskivideks on nädalavahetused, kõik magus ja kõik liiga maitsev. Nüüd siis nulltolerants ja äraostmatus. Reeglid on järgmised:

- ei mingeid teravilju
- ei piimale
- ei suhkrule
- üks rusikasuurune puuvili päevas
- olen aktiivne
- söön siis, kui kõht on päriselt ka juba tühjapoolne (päris tühjaks ei lase minna, siis võiksin hobuse süüa)
- pidada toidupäevikut siinsamas blogis

Ja no tegelikult, mida ma udutan. Ma võin ju rääkida tervisest ja üleüldisest heaolust ja ma ei tea millest kõik veel. Aga fakt on, et mul on kapp täis ilusaid riideid, mis mulle täna enam selga ei lähe. Kevad on täiega peale tulemas ja ma ei taha leppida teadmisega, et nojah, läks nii nagu igal aastal.

Kogu ettevõtmise eduka lõpptulemuse saavutamiseks olen ma tegelikult hästi varustatud. Juba alates eelmise aasta oktoobrist olen ma kokku kahmanud endale kõikvõimalikke paleo retseptiraamatuid. Neid on mul nüüdseks tõesti nii palju, et ma võiksin nende peal järgmised 10 aastat vist ära elada. Ma olen tugev teoorias, aga nõrk praktikas (loe: mul puudub iseloom). Mul on olemas slow-cooker, millega teha tööpäevadel vähese vaevaga head ja tervislikku toitu. Ma olen varustatud kroomiga (magusaisude tapmiseks) ja D-vitamiiniga (kindel must have meie kliimas). Hommikut alustan 500ml veega (kui meelde tuleb, siis sortsutan õunaäädikat ka lisaks), see lükkab keha ikka korralikult käima. Mul on kaks koera, kes lihtsalt nõuavad, et nendega jalutamas käidaks, aga ma olen vahelduva eduga valinud mugava perenaise rolli.Sellele lodevusele ja iseloomutusele tuleb siis nüüd lõpp teha.

1. päeva menüü on siin (hiljem saab äkki pilte koos retseptidega ka):

H: 500ml vett, 400mcg kroomi, 3000 IU d-vitamiini
L (või siis hiline hommikusöök): avokaado ja singi omlett
Õ: grillitud spargel palsamiäädikaga ja pikalt hautatud sealiha