Häid uudiseid on ju alati vaja...

Täna sain teada analüüside vastused. Nende järgi ei ole mul mitte midagi viga või noh, veresuhkur võiks ju olla sutsu parem, et on endiselt selline piiripealne, aga mitte nii halb, et ravi vajaks. Seega ravin end nö loodulsikul teel, võttes toidule juurde erinevaid mineraale. Aga kirjutan neist veidi hiljem, et mis ja kuidas.

Igatahes ongi jäänud üks ja ainuke probleem - vaja kaalust alla võtta. Eks ma aeg-ajalt olen ikka pusinud ja erinevaid toitumisstiile proovinud - vähem süsikaid, rohkem valku ja rasva, siis jälle vähem rasva jne. Nüüd olen naasnud mõistliku toitumise juurde ehk et tegelikkuses ju ei olegi midagi muud vaja, kui et süüa normaalseid portse. Kuna ma olen kontorirott ja töisel ajal suuremat kaloripõletamist ei toimu, on mu lõuna suhteliselt tagasihoidlik. Supist täiesti piisab. Enne koju sõitmist võtan vahepalaks mõne puuvilja. Õhtusöök sisaldab suurel hulgal värsket salatit tavaliselt koos kana või kalaga. Hommikuti eelistan kas tatraputru hapukoorega või siis eelmisest õhtust hästi säilinud salatit. Ka kõik munatoidud on omal kohal. Seega vaatan nüüd, kuidas selline toitumine mu kaalule mõjub. Algus on paljulubav, aga ma kardan kõige rohkem libastumisi, just nende "magusahoogude" näol.

Lisan siia mõningad nõuanded, mida ise aeg-ajalt kasutan, aga tihti siiski unustama kipun:

Leia iseenda jaoks aega ning selgita välja, mis on need eesmärgid, mida sa tahad sellel aastal saavutada ning miks. Proovi kõik need põhjused üles kirjutada, samuti mis kasu sina saad nende eesmärkide saavutamisest. Lugesin kusagilt, eesmärkide, ja tegelikult üldse oma soovide, unistuste jne üles tähendamine aitab neid ka täide viia. Lihtsalt asjadest unistamine ning nende soovimine ei vii sind nende täitumisele eriti lähemale või ei jää need püsivaks. Kirjutades salvestab aju sinu soove ja eesmärke paremini. Lisaks tuleb aeg-ajalt kõik kirjutatu uuesti läbi lugeda ning vajadusel teha korrektuure.

Kindlasti ole oma eesmärkide püstitamisel realistlik. Kasuta väga täpseid eesmärke. "Ma ei söö enam kunagi komme" ei ole mingi eesmärk :) See on liiga üldine ning tekitab destruktiivse kõik-või-mittemidagi suhtumise. Näiteks "Ma lähen trenni kolm korda nädalas" on juba palju reaalsem.

Ära piitsuta ennast, kui sa mõnd eesmärki täita ei suuda. See ei tähenda, et oled koheselt lootusetu läbikukkuja. Kõige parem, mis sa enda jaoks teha saad, on analüüsida läbi põhjused, miks sa seekord ebaõnnestusid ning mida peaks tegema järgmine kord teisiti. Ole positiivne! Endale suunatud julgastavad sõnad ja sisekõnelused aitavad sind eesmärkideni :)

Hea oleks leida keegi, kellel oleksid sarnased eesmärgid. Ümbritse end toetavate inimestega, kes mõistavad, miks põhjused enda muutmiseks on tähtsad.

Nagu ma ennem juba ütlesin, tuleb aeg-ajalt oma eesmärgid jälle üle vaadata ning vajadusel teha korrektiive. Kindlasti tuleb hinnata, kui hästi sul läheb eesmärkide täitmisel. Seda võib teha sobival ajal - korra nädalas, kuus või kvartalis. Näiteks oled püstitanud eesmärgi käia kolm korda nädalas trennis. Kolme kuu pärast oled sa selle eesmärgi saavutanud. Miks mitte lisada endale nüüd üks trennipäev juurde? Või proovida mõnda muud treeningut vahelduseks? Või hoopis tõsta treeningu intensiivsust? Kui on eesmärke, mis on jäänud täitmata, vaata nad kriitiliselt üle. Äkki on need ebarealistlikud? Neid ei olegi täna võimalik saavutada? Või tahad tulemusi liiga kiiresti? Sellisel juhul sõnasta nad ümber ja vajadusel kohenda ajaperioodi, mille oled endale seadnud.

Kogu see tore jutt tähendab, et pean ka ise uuesti oma eesmärgid kirja panema. Tegelen sellega nädalavahetusel ning annan ka siia need teada :)

Seniks lahedat nädalavahetust!!!

Minu pikk ja valulik tee...

PCOS on lühend polütsüstilistest munasarjade sündroomist. Naisel võivad esineda polütsüstilised munasarjad ilma sündroomita, kuid pea kõigil PCOS-i põdevatel naistel on polütsüstilised munasarjad. PCOS-iks nimetatakse metaboolset seisundit, mille puhul naisel esinevad polütsüstilised munasarjad koos kindlate sümptomitega, mis tekitavad häireid nii suguhormoonide kui ka teiste hormoonide tasakaalus.

PCOS on kõige tavalisem hormonaalne häire, mis ilmneb naistel reproduktiivsetel aastatel. Arvatakse, et seda häiret esineb 4%-10%-l naistest. PCOS on üks enamlevinud viljatuse põhjuseid ning esimesed sümptomid ilmnevad kohe peale puberteeti.

PCOS-i tekkepõhjused on endiselt ebaselged ning tihti viidatakse väga erinevatele asjadele, mis seda põhjustada võivad:

1) geneetiline eelsoodumus

2) insuliiniresistentsus või hüperinsulism

3) rasvumine

4) hüperandrogenism

5) keskkonna saastatus

6) ebatervislik toitumine

7) kroonilised põletikud

Samas võivad mõned need seisundid olla hoopis PCOS-i tagajärjeks. Selge on, et tegemist on väga keerulise ja komplekse hormonaalse häirega, kus iga sümptom mõjutab teist. See ei ole lihtne haigus ühe ja selge põhjusega.

Vaatame üle ka sümptomid, mille järgi PCOS-i on suhteliselt lihtne ära tunda:

1) polütsüstilised munasarjad, mis on 2-5 korda suuremad kui terved

2) ebaregulaarne või puuduv menstruatsioon

3) viljatus

4) akne

5) rasvumine või raskused kaalu langetamisel

6) insuliiniresistentsus, halvimal juhul diabeet

7) juuste välja langemine

8) hüperpigmenteeritud naha voldid

9) kõrge vererõhk

10) erinevad hormonaalsed häired (testosteroon, kortisool, östrogeenid, FSH, progesteroon, prolaktiin, kilpnäärme hormoonid)

11) kopsufunktsiooni halvenemine

12) uneapnoe

13) meeleoluhäired, depressioon

14) hirsutism

Miks ma sellest siin kirjutan? Sest mina olen üks nende hulgast, kes peab lõputuna näivat võitlust antud haigusega. Tänaseks olen ma jõudnud äratundmisele, et tavameditsiini suhtumine PCOS-i patsientidesse on ükskõikne. Muidugi on mõningaid arste, kes tõesti üritavad patsiendi seisundit parandada, aga neid on tõesti ainult üksikuid. Ehk teisisõnu öeldes on pcosikad jäetud tähelepanuta. Ometigi on ju esimesed sümptomid märgatavad tõesti juba hilises teismeeas ja esimesena peaks perearst sellise patsiendi jälgimise alla võtma. Sealt edasi juba günekoloog, vajadusel endokrinoloog. Täna on olukord selline, kus tavaliselt saab naine oma diagnoosist aimu alles siis, kui ta üritab last saada. Tihti lükkab naine laste saamise hilistesse kolmekümnendatesse ja selleks ajaks võib PCOSi põdeval naisel olla lootusetult hilja loomulikuks rasestumiseks.

Mina sain kaks last suhteliselt kergesti. Esimene punnis natukene vastu, aga teine tuli ise ja ilma viisaastakuplaanita, nagu üldjuhul kombeks. Seega mul vedas. Kõigil aga nii ei vea ja seetõttu ongi väga oluline PCOSi diagnoosimine võimalikult vara ja juba esimeste sümptomite ilmnemisel.

Minu enda lugu on ka mõneti keeruline. On sümptomeid, mis on peale laste sündi taandunud, kuid on ka neid, mis on hoo sisse saanud just seoses rasedustega. Üheks tõsisemaks ja kõige enam muret tekitavaks probleemiks on minu piiripealne veresuhkur, insuliiniresistentsus ja ülekaal (kõhupiirkonna tugev rasvumine). Esimest korda räägiti mulle insuliiniresistentsusest esimese raseduse ajal, kui veresuhkur hüppama hakkas. Teise raseduse ajal diagnoositi aga juba gestatsioonidiabeet ja see ei olnud enam üldse lõbus. Insuliinisüstid ei aidanud eriti ja mu enesetunne oli kohutavalt halb. Hoolimata sellest, et mu analüüsid normaliseerusid peale sünnitust, esineb aeg-ajalt siiski mingeid ebanormaalsusi ja enesetunne on aeg-ajalt endiselt tapvalt halb. Rääkimata sellest, et kaalu alandamine, mis aitaks kaasa veresuhkru normaliseerumisele ja insuliiniresistentsuse vähenemisele, on kohutavalt raske ja meeletu pingutus. Kõige jubedam ongi, kui mõni arst ütleb pcosikale, et võtke kaalust alla ja kõik teie mured on lahendatud. See on kõige õudsam asi ja kõik ülekaalulised pcosikad teavad seda. Ma tahaksin väga kaalust alla võtta, aga kuidas teha seda nii, et kahe kaotatud kilo asemele ei tuleks tagasi kohe neli? Tee trenni ja söö vähem? See mõjub normaalsele tervele naisele, aga mitte PCOS-i käes vaevlevale naisele. Olen tähele pannud, et kui ma pöördun mõne arsti poole ja selgub, et ma hetkel rasestuda ei soovi, vaid tahan enda üldist enesetunnet parandada, siis on aitamine veelgi vaevalisem. Tundub, et ega keegi eriti ei taha või ei oska PCOS-iga tegeleda. Seda iroonilisem on, et PCOS on ka erinevatel rahvusvahelistel konverentsidel aina sagedasem teema, seega diagnoos kui selline ei tohiks olla võõras mure. Mida siis teha?

Mina olen söönud metformiini. Ma loobusin sellest, kuna kõrvaltoimena boonuseks saadud kõhulahtisus oli kurnav. Samal perioodil olin ma ka jube närviline, aga ma ei oska öelda, kas ma muutusin fuuriaks metformiini tõttu või oli see mingi teine tore sümptom. Ma olen juba mitu aastat otsinud erinevaid viise ja lahendusi oma muredele. Katsetanud ühte ja teist. Avaldatud on väga erinevaid dieete, mis kõik peaks PCOS-i sümptomeid vähendama ja kontrolli all hoidma. Olen proovinud nii mõndagi. Tavaliselt põhineb see siiski sissesöödava süsivesikute hulga vähendamisel ja valgu suurendamisel. Viimane üllitis on The Metabolism Miracle Diane Kressilt, kes lubab kahe kuuga teha sulle sellise uuestisünni, et peale seda võid sa jälle vabalt süsikaid süüa. Mul on raamat olemas, aga ma ei ole jõudnud veel sinnani, et täielikult end sellele pühenduda. Jätan selle plaaniks B.

Kuna ma kevadel end jälle väga halvasti tundsin ja igal hommikul pohmelliga tõusin (alkoholi ei olnud selleks üldse vajagi), otsustasin, et ma pean minema uuesti arstile. Noh, see on mul tänaseks tehtud ja reedeks peaksid ka analüüside tulemused teada olema. Ma ei oota sealt mingeid üllatusi või suuri muutusi. Ma tean, et näidud on jälle "piiripealsed", mis lõpuks tähendab seda, et ma pean ise leidma endale lahenduse, kuidas enda enesetunnet parandada. Seetõttu hakkasin uuesti toidupäevikut pidama, mul on täiuslik kaalutabel ja mis oluline - täna on ka jälle tahtmine. Aga ennast tundes ma tean, et see tahtmine murdub järgmise magusaisu tekkimise järel. Sugar rush - eesti keeles ei olegi sellist toredat vastet sellele sõnapaarile. Ma olen läinud hilisõhtul poodi, et endale osta kõige suurem šokolaad, mitu pakki jäätist jne, et see siis kõik korraga sisse süüa. Ja seda ei mõista mitte keegi. Kui ma sellest räägin, siis keegi ei saa aru, kus on probleem ja lihtsalt ise oled nõrk. Sama on ka buliimikuga - me ei mõista, miks nad nii meeletult õgima peavad. Aga ma tean, mis see tähendab - õgimissööst - see on nagu laine, mis sind tabab. Sa ei tea, kust see tuli ja loodad, et see lahkub varsti, hiljemalt nädala pärast.

Ühesõnaga, ma tahan siia kirja panna enda lootused ja enda teekonna. Ma tahan leida lahendusi, mis aitaksid ka teisi pcosikaid. Ma tahan, et PCOS ei oleks arstide hulgas lihtsalt sõnakõlks ja taanduks arvamus, et naised kujutavad endale asju ette. Et see EI OLE vabandus, mille taha peituda, kuna me ei viitsi kaalust alla võtta. Ja mis kõige olulisem, loodetavasti leiavad siia tee ka teised pcosikad, kes annavad edasi enda nõu või leiavad midagi kasulikku minu postitustest.