Ma vihkan jooksmist

Jah, just täpselt nii. Terve elu ei ole ma jooksmist silma otsaski kannatanud. Meenuvad kooli kehalise kasvatuse tunnid, kus oli vaja näiteks Cooperi testi joosta. Väkk! Või let´s go crazy ja lähme jooksma kusagile metsa vahele. Ilus ilm ja värk. Mäletan ühte korda, kus ma vaatasin õpetaja ülikerget jooksusammu ja mõtlesin, et see kaunis samm peab olema kaasasündinud. Mina nii ei osanud ja ilmselt minu väga raske jooksusamm + sunduslikkus lisaks tekitaski minus jooksmise osas meeletult negatiivseid emotsioone. Kas oleksin ma sellel hetkel iialgi arvanud, et ma ühel heal päeval jooksen esimest korda elus 10 km? Never!!!

Aasta oli 2007 ja märts, kui me õega järjekordselt üksteisele halasime, kui kohutavalt kolepaks on ikka olla. Ja siis ta tegi midagi meeletut. Saatis mulle jooksuprogrammi. Ma oleksin selle ilmselt kohe joonelt prükkarisse lennutanud, kui esimesena ei oleks see programm lubanud mulle, et ma 4 kuu pärast jooksen vabalt 10 km ära. Päriselt? Jaa, päriselt, päriselt! Ma tavaliselt ei usu selliseid suure suuga kohe roosamannat lubavaid programme. Need EI TÖÖTA! Aga see lubadus oli nii intrigeeriv, et ma otsustasin: ma teen selle ära. Õnneks olid mul kodus isegi mingid täiesit suvalised tossud olemas, selga leidsin ka midagi ja ühel hommikul oligi minek. Ja ma päriselt ka mõtlesin, et ma lihtsalt võtan kätte ja suren ära sinna metsa alla. Mu maksas olid pisted, veremaitset kurgus mäletan siiani. Joosta oli vaja olematud 30 min tempos 1 min jooksu ja 2 minutit kõndi. Ma tegin selle ära, roomasin koju ja teatasin kõigile, et see jäi mu viimaseks jooksuks. Ma tõestasin iseendale täpselt sedasama: jooksmine on eesmärgitu ja igav tegevus. Ja siis ütles mu mees just täpselt seda, mida ta sellel hetkel pidigi ütlema (ilmselt ka esimest ja viimast korda elus): "Noh ma arvasingi, et sa kohe alla annad!" Juba järgmisel hommikul olin ma metsas tagasi, pidasin programmist kenasti kinni ja septembris jooksingi esimest korda oma elu esimesed 10km. Siiani ka viimased.

Edasi on jooksmine minu treeningkavva (mida mul tegelikult ju ei ole) rohkem või vähem siiski kuulunud. Pausidega küll ja aeg-ajalt kohe korralike pausidega, aga lõplikult ma jooksutosse varna visanud ei ole. 2012 aastal hakkas mind piinama tüütu luuümbrisepõletik ja see piinas mind ikka korralikult mitu kuud. Aeg-ajalt annab tunda siiani. Nüüd otsustaisn, et teen selle programmi uuesti läbi. Täna oli siis kolmas treeningpäev. Ja mu jalad olid nagu rasked tinapommid all. Ma nägin ikka sellist vaeva täna. Ei teagi, milles asi oli, et isegi kõndida nii raske oli. No vast läheb ikka üle. Igatahes võtsin ma jooksmise lisaks koertega jalutamisele ka kavva.

Võluprogramm ise on siin (inglise keeles) ja see on tõesti väga lihtne. Ja mis peamine, sa oled ka päriselt võimeline jooksma 10 km :-) Parim jooksuprogramm!

Päev? Lugemine läks sassi :) ... Räägime valkudest

Mina ei tea, aga laupäeval tekkis mulle järsku mõte, et ma söön liiga vähe valku ja seetõttu mu kaal juba väga pikka aega mitte kusagile ei liigugi. Nojah ja tõsi võibki see olla. Minu kõige edukamad kaalulangetused on toimunud ainult ja ainult siis, kui olen teadlikult valgu söömisele keskendunud. Räägitakse, et valku läheb vaja u 0,8-1 g /1kg kehakaalu kohta. Seda siis naistel. Seega, mida raskem sa oled, seda rohkem valku tuleb süüa. Lasin eile menüü Nutridatast läbi ja selgus, et ma ei saa sellisel juhul isegi poolt vajaminevast kätte. No mõni ime, et ma sitsin siin seisva kaalu otsas juba jupimat aega. Minu kõige edukam kaalulangetus toimus siis, kui sõin lõunaks topsi kodujuustu. Hapukoorega. Ja kõrvale paki kirss-tomateid ehk 250 g. Jooksmas käisin ülepäeviti. Ja iga kahe nädala tagant võtsin endale kapist muudkui väiksemaid riideid kasutusse.

Seega tegin otsuse, et mida ma siin lollitan. Minust saab nüüd laktopaleo. Õigemini olengi piimatoodetest kõige enam vast tarbinud kreeka jogurtit ja kodujuustu. Ja no võid ka. Juustu tarbin ma ikka suhteliselt tagasihoidlikult. Seega hetkel jääkski menüüsse kodujuust ja mõnikord kreeka jogurt koos ricottaga. Seda on hea marjadele lisaks tarbida. Näiteks peale mõnusat jooksutrenni lõikad apelsini kaussi, paned peoga jõhvikaid lisaks, siis erinevaid pähkleid ja seemneid, kaneel ja siis ujutad selle kõik ricotta ja kreeka jogurtiga üle ja ongi trennijärgne super(magus)toit valmis. Ja mitte midagi muud selleks toidukorraks vaja ei olegi ju.

Aga vot puuviljadega pean hakkama tagasihoidlikumalt ümber käima. Kui ikka kaalulangust tahta, siis ei ole nii, et söö palju isu on ja magu mahutab. Piiri tuleb ka sellega pidada. Loodetavasti saan nüüd kaalu kenasti liikuma. Igatahes tunnen ma end peale seda otsust väga hästi ja ajasin esimese topsi Otto hapukoorega kodujuustu sisse ka juba. Maitses hea! :)

6. päev - umbehead kookose laimi energiapallikesed

Kuna eile tassiti poest koju Rõõmu Kaubamaja rummikooke, mis on sigahead, siis pidin ma iseendaga ikka kohe eriliselt vaeva nägema. Ma saan uhke olla. Ma neid ei puutunud. Selle asemel tegin endale täna hoopis netist leitud retsepti järgi kookose laimi energiapallikesi. Mis on umbehead ja mille ka meie pere kõige pirtsakamad väga maitsvaks kiitsid. On ainult üks miinus. Ma ei suuda end neist eemal hoida :)

Kookose laimi energiapallikesed

200g pakk kivideta datleid, 80ml magustamata kookoshelbeid, 60 ml india pähkleid, 180ml mandleid, 3 laimi mahl, 3 laimi koor, näpuotsatäis soola

Kuna minul blender seda segu ei seganud, siis panin alustuseks mandlid ja india pähklid sellesse väiksemasse purustajasse. Siis lisasin laimi mahla ja koored. Vahepeal katsetasin kogu segu koos datlitega blenderisse panna, aga see oli lootusetu ettevõtmine. Siis lasin segu koos datlitega väiksemates kogustes selles segajas kenasti ühtlaseks massiks. Kookoshelbed panin kaussi. Segu veeretasin käes pallikesteks ja katsin kookoshelvestega. Panin külmkappi tahenema. Väga väga maitsvad said. Külmkapis säilivad õhukindlas karbis nädala.

3. päev: kulmud kevadeks valmis!

Mida rohkem päikest näitab, seda rohkem tekib sisemist pakitsust. Tahaks olla kohe nüüd ilus ja sale ja tark ja ... Elu on näidanud, et kõike korraga ei saa. Järelikult tuleb hakata samm-sammu haaval selle ideaali poole minema. Nii ma olengi endale kokku kahmanud palju igasugused vidinaid ja huvitavaid asja ja ühel hetkel hakkan ma neid ka siin presenteerima.

Alustan aga sellest, et mõnda aega tagasi kohtasin FB-s kulmu hoolduse reklaami. Ma enam täpselt ei mäleta, kuidas see kõik kirjas oli, aga igatahes hakkas see mind huvitama. Sheerisin ja laikisin ja nii saingi endale lisaks kulmuhooldusele ka tasuta meigi. Broneerisin aja ja jäin äraootavale seisukohale. Sest no olgem ausad. Ka varem on mu kulmude kallal toimetatud ja ei ole ju võimalik, et ma nüüd mingi uue elamuse saan. Enam-vähem olen ma kulmudega ka kogu aeg rahul olnud, sest 1. materjali on päris palju ja 2. nad on siiski tiba tumedamad, kui blondidel muidu. Aga kuna mulle üleüldiselt meeldib, kui keegi minu kallal nokitseb ja vaeva näeb, siis otsustasingi, et nüüd ma lähen.

Kui tavaliselt näeb kogu protseduur välja nii: 1. kulmud puhastatakse; 2. uuritakse natukene kulmukaare kohta; 3. kulmud kitkutakse; 4. raha makstakse, siis eilne üritus oli ikka hoopis midagi muud. No alustuseks kanti kulmudele värv. Jäime heledama pruuni juurde, sest näkku röökivad kulmud mulle ei meeldi. Raamigu nad nägu või mitte. Mulle meeldib loomulikkus. Ja teatav tagasihoidlikkus. Seega, heledam pruun. Siis järgmisena võttis Janne niidi ja mõõtis mu kulmukaare täpselt välja. Nurgad ja siis ülevalt ja alt ja muudkui joonistas ja pani täppe. Edasi järgnes vahatamine ja pintsettidega viimistlemine. Tulemus? Minu arvates väga ilus. Pilti vaadates sain ma muidugi hiljem ise ka aru, kui haledad kulmud mul varem olid. Igatahes hakkas kulmukaar juba päris käest ära minema :)

Toidust ka.
H: Breakfast hash.
L: apelsin, 2 viilu sinki
Õ: kana salsa koos lillkapsariisiga

Hommikusöök oli väga põnev, sest tegin seda bataadiga. Nimelt tuli pool bataati ära riivida ja siis koos purustatud küüslauguküünega kookosrasvas (võis) kenasti pruunistada. Moodustada pannile kaks pätsikest. Aa, enne tuli cayenne´i pipart ka lisada. Nii, siis munad pätsikestele lüüa. Maitsestada soola ja pipraga ja lasta munal valmida.
Mul oli selle hommikusöögi osas tugev eelarvamus, sest mulle ei sobi tavaliselt magusa ja soolase kooslus. Aga see oli väga hea. Tõesti oli hea. Kui ma selle cayenne´iga nii helde ei oleks olnud :)

Ahjaa, kust kulmud sain? Ikka siit!

2. päev paleoga

Hommikul ärkasin tõsise pohmelliga. Ja ei, ma ei olnud eelmisel õhtul pidu pannud. Mitte tilkagi alkoholi. Aga mul on ka varem seda nn pohmelli ette tulnud. Mingitel kordadel on see olnud seotud vähese unega. Kõikidel muudel kordadel on jäänud põhjus välja selgitamata. Seekord siis ka konkreetset põhjust ma välja selgitada ei suutnud. Vererõhk? Veresuhkur? Ei tea. Joodud sai piisavalt. Toit oli kõik õige. Edasi läks aga asi veel imelikuks. Hakkas palav. Siis hakkas veel palavam. Higistamine. Lõpuks tekkis maovalu koos pööramisega. Ja siis meenus! Mu menüüs oli soolalõhe ühe väikse vahepalana. Kahtlustan, et see lõhe mu sisikonna pöördesse ajaski. Mida õhtu poole, seda paremaks muutus ka enesetunne. Aga apteegist käisin ikkagi läbi ja ostsin maorohtu kah. Nii igaks juhuks.

Menüü
H: munapuder singi ja rohelise paprikaga, salatisegu
VP: apelsin ja mandlid
Õ: salatilehtedesegu koos tomati, 3 keedetud muna ja avokaadoga. Spl majoneesi ka ja seemned.
Peale trenni: mango

Trenniskoor: intervalljooksmine 1+2, kus 1 minuti jooksin ja 2 minutit kõndisin ja kilomeetreid kokku 6. 

Hommikusöögist pilti kah:

Olen ise oma laeva kapten - 1. päev paleoga

Reedel sain aru, et enam pikemalt ma iseendale karuteenet teha ei saa. Minu tervis on minu enda kätes ja ma olen enda tervise ja keha halb kapten. Umbes nagu Titanic, mis täiskäigul ja sihikindlalt jäämäe ja hukatuse poole kihutab. Jah, nii ma siis saingi reedel "nägemuse". No umbes nii, et kui ma nüüd kohe midagi ette ei võta, siis olen paari aasta pärast näiteks süstiv diabeetik ja kümne aasta pärast amputeeritakse mu jalad ja ma kaotan nägemise ja ma käin dialüüsis. No olgu, ma ei usu, et see asi nii kiiresti edeneks, aga samas, miks mitte, kui ma kurssi ei muuda.
Otsustasin, et astun selle sammu siiski ära ja hakkan heaks kapteniks ja Titanicu kombel põhja ei lähe. Aga enne oli mul plaanis teha paari asja. Alustuseks otsisin välja Kalamaja Pagarikoja ja ostsin sealt nende kurikuulsat napoleoni kooki. Siis kihutasin vastavatud Muhu Pagarite poodi ja ostsin nende kurikuulsa seemneleiva. Pudel veini ka kaenlasse ja saigi töönädala lõpetatuks lugeda. Tegime kodus mõnusa olemise. Napoleon oli liiga magus, kuigi jah, võiks öelda, et just SEE napoleon, mida ma aastaid otsinud olen. Aga siiski liiga magus isegi minusugusele magusahambale.
Leib oli parim, mida eales söödud. Selles osas ei olegi mu sõbrad mulle kärbseid pähe ajanud. Ma targu ei jäänud poodi sooja leiba ootama, vaid võtsin eelmise päeva oma. Deem noh! Kui see krõpsuv suutäis nii kuratlikult hea oli, mis siis soe leib minuga teinud oleks? Pool leiba on veel alles ja kuna mu ülejäänud pere leiba ei söö, siis ma ei teagi, mida sellega nüd teha. Leib on ju püha ja kuidas sa seda ära viskad? No ei viska ju. Veiniks oli miskine Bodegas Age Rioja 2013 ja seda sai siis nüüd kaks õhtut maigutatud.

Igatahes tänasest esitan iseendale väljakutse - 30-päeva paleot. Selle vahega, et seekord mingeid erandeid teha ei tohi, mingit patustamist sekka ei satu ja aktiivses liikumises tuleb ka olla. Ma tean, et minu tõsiseks komistuskivideks on nädalavahetused, kõik magus ja kõik liiga maitsev. Nüüd siis nulltolerants ja äraostmatus. Reeglid on järgmised:

- ei mingeid teravilju
- ei piimale
- ei suhkrule
- üks rusikasuurune puuvili päevas
- olen aktiivne
- söön siis, kui kõht on päriselt ka juba tühjapoolne (päris tühjaks ei lase minna, siis võiksin hobuse süüa)
- pidada toidupäevikut siinsamas blogis

Ja no tegelikult, mida ma udutan. Ma võin ju rääkida tervisest ja üleüldisest heaolust ja ma ei tea millest kõik veel. Aga fakt on, et mul on kapp täis ilusaid riideid, mis mulle täna enam selga ei lähe. Kevad on täiega peale tulemas ja ma ei taha leppida teadmisega, et nojah, läks nii nagu igal aastal.

Kogu ettevõtmise eduka lõpptulemuse saavutamiseks olen ma tegelikult hästi varustatud. Juba alates eelmise aasta oktoobrist olen ma kokku kahmanud endale kõikvõimalikke paleo retseptiraamatuid. Neid on mul nüüdseks tõesti nii palju, et ma võiksin nende peal järgmised 10 aastat vist ära elada. Ma olen tugev teoorias, aga nõrk praktikas (loe: mul puudub iseloom). Mul on olemas slow-cooker, millega teha tööpäevadel vähese vaevaga head ja tervislikku toitu. Ma olen varustatud kroomiga (magusaisude tapmiseks) ja D-vitamiiniga (kindel must have meie kliimas). Hommikut alustan 500ml veega (kui meelde tuleb, siis sortsutan õunaäädikat ka lisaks), see lükkab keha ikka korralikult käima. Mul on kaks koera, kes lihtsalt nõuavad, et nendega jalutamas käidaks, aga ma olen vahelduva eduga valinud mugava perenaise rolli.Sellele lodevusele ja iseloomutusele tuleb siis nüüd lõpp teha.

1. päeva menüü on siin (hiljem saab äkki pilte koos retseptidega ka):

H: 500ml vett, 400mcg kroomi, 3000 IU d-vitamiini
L (või siis hiline hommikusöök): avokaado ja singi omlett
Õ: grillitud spargel palsamiäädikaga ja pikalt hautatud sealiha

Üle kivide ja kändude

Ma ei ole kadunud. Olen olemas. Ja Ravalepiku 30-päevane väljakutse sai ka juba jupp aega tagasi otsa. Ah et kuidas läks?

Eeskujulik ei suutnud olla. Patustasin mitmeid kordi. Ütleme nii, et kukkusin tsüklisse oma suhkrusõltuvusega. Aga ilmselt oli küsimus pigem selles, et pidasin iseendaga tugevat siseheitlust teemal 0-tolerants või siiski mitte. Jaanuaris jäi see viimane variant peale ja minu sisemaailm ei olnud veel lõplikult valmis.

Üks hea uudis siiski on. Minu kõige suurem tervisemure oli seoses kõikuva ja piiripealse veresuhkruga. Ja see on korras. Minu glükomeeter hakkas jaanuaris näitama numbreid, mida ma ei olnud juba aastaid näinud. Nüüd on mul veresuhkur enamasti 4,x. Ilmselt ka seetõttu hakkas mu keha mulle vastu töötama. Pidi ju uute numbritega harjuma hakkama. Ma muidugi ei tea, mida nende ilusate numbrite eest tänada. paleost ma ju 100% kinni ei pidanud. Samuti hakkasin millalgi sügis-talvel hommikuti jooma vett koos õunaäädikaga. Sellel pidi ka veresuhkrut alandav toime olema. Üks või teine, see ei olegi hetkel oluline. Oluline on, et numbrid on korras.
Vererõhu osas jään kommentaarid võlgu, kuna arstil ma käinud ei ole ja ma ei ole päris kindel, kas mu kodune aparaat ikka õigeid numbreid nätiab.
Hommikust kangust liigestes on veidi vähem, aga olen täheldanud, et see sõltub sellest, palju ma päeval vett olen tarbinud. Tundub, et suurema veehulga juures toimivad liigesed hommikul normaalsemalt.
See öine seljavalu, mida ma pidasin nn sapikoolikuks läks jaanuaris hullemaks. Suisa nii hulluks, et ma ärkasin igal ööl 3-4 ajal üles ja ei saanud ma keerata ega korralikult hingatagi. Lõpuks tekkis juba päris korralik unevõlg, mis hakkas vaikselt igapäevaelu segama. Nii juhtuski, et kui oli vähegi võimalik, magasin päeval lisaks. Lisaks lõigi ka see magamatus mul selle toitumise sassi, sest magamatus ei mõju korralikuks olemisele just eriti hästi. Igatahes on mul hea meel tõdeda, et hetkel on see valu oluliselt vähenenud ja ma saan jälle magada oma tunnid täis.

Siiski-siiski. Hoolimata jaanuari ebaõnnestumisest võin ma täna öelda, et viimase nädala olen aga olnud vägagi eeskujulik paleo toituja. Täna võin öelda, et ilmselt on ka mu organism lõpuks normis numbrite ja näitudega ära harjunud ja mind ei taba mingid kummalised unised hetked, loidus või energiapuudus. Samuti ei tunne ma seda meeletut energialaksu, millest nii paljud räägivad. Aga ma tunnen end hästi. Ja see on hetkel minu jaoks ikka väga oluline.

Minu suureks komistuskiviks on nädalavahetused. Eriti pühapäevahommikud, pannkoogihommikud. Eelmisel pühapäeval võtsin vastu otsuse, et kuna ma ei suuda neile EI öelda, siis ei saa ma anda endale võimalustki. Seega neid klassikalisi pannkooke ei saanud isegi mu perekond. Tegin kookosjahust mingeid alternatiive, aga need ei olnud siiski need. Igatahes aitas see väga karm otsus mul nädalavahetuse kenasti üle elada ja reedel saingi lõpuks nentida: nädal eukalt selja taga.

Täna hindasin olukorda ja märkasin, et mul puudub vajadus magusa järele. Veelgi enam, ühe pereliikme sünnipäeva puhul osteti neljapäeval koju erinevaid Gustavi kooke ja torte. Mina otsustasin, et küpsetan jällegi paleokoogi. Šokolaadikoogi. Ja nii juhtuski, et need Gustavid ei tekitanud minus mitte mingeid emotsioone. Aga kuna šokolaadikooki keegi peale minu ei tahtnud, siis juhtuski nii, et suur osa toidukrodadest sisaldas ka seda kooki. Hea meel oli näha, et see mu kaalu igatahes ei tõstnud. Jah, uudishimu oli nii suur, et pidin ise saama kindlust ja nägema, mida mu kaal selle koogikoguse peale teeb. Mitte midagi ei teinud :)

Hetkel tundub, et ka see nädalavahetus osutub edukaks. Mingeid isusid ei ole. Tegelikult ei ole isegi erilist söögiisu...

Sellest PÄRIS suhkrusõltuvusest

Mõtlesin, et kirjutan sellest, millega ma ise hetkel kõige rohkem võitlen ehk magusaisust. Mingil tobedal põhjusel ei ole ma sellest seekord nii lihtsalt üle saanud.

Alustaks sellest, et mis see kurikuulus magusaisu siis on. See on see, kui magusaisu on nii hull, et sul sisuliselt puudub kontroll enese keha üle. Ehk et jalad-käed toimetavad sinust täiesti eraldi. Su jalad lähevad ise poodi ja käed topivad korvi kõike, mis vähegi suhkrut sisaldab. Saiakesed? Raudselt, sest seal on veel jahu ka. Šokolaad? Igatahes. Kohe mitu tükki, siis ei pea hiljem enam uuesti tagasi tulema. Jäätis? Loomulikult. Ei-ei, ära seda väikest võta. Võta see liitrine pakk. Vot just see. Sünnipäevasalat? Eeee, miks? See ei ole ju magus? Aa no ok, võta. Kui süda magusast imalaks läheb, siis on hea kohe soolast peale hammustada. Võta see suurem karp kohe. Stritsel? Just, just. Seda ka. Ooo, võta see Selveri šokolaadi oma, see patune viib ju keele alla. Kommi? Ei, kommi ma eriti ei söö. No olgu, kui üldse, siis need pähkel šokolaadis. Võta üks pakk. Ei, võta kaks. Ei, ikka üks. Ah olgu, võta siis juba kolm.

Ja nii ta läheb. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mina selliselt iga päev suhrut ei tarvita. Mina olen tsüklisõltlane. Annan mingil hetkel magusaisule alla ja siis ongi kõik. Võis juhtuda, et ma ei kontrollinud vähemalt kaks nädalat, mida ma endale suhu topin. Ma olen käinud hilja õhtul ise (või saatnud mehe) poes „millegi hea“ järel. Suur osa ka mu ülekaalust on just tänu nendele tsüklitele tekkinud. No aga mis asi see seda magusasööstu siis tekitab? Ei ole ju nii, et ma lihtsalt ise tahan endale sellist kogust sisse süüa. On sellel mingi põhjus? 

Oojaa, põhjuseid on tegelikult päris mitmeid. No näiteks stress ehk emotsionaalne magusaisu, hormoonid ehk kurikuulus PMS, seedetraktis pesitsev pärmseen jne.

HORMOONID. Tavaliselt juhtub see naistel nädal-paar enne uue tsükli algust ehk luteaalfaasis. Põhjuseks on serotoniini madalam tase. Serotoniini tuntakse ka õnnehormooni nime all. Ja nii juhtubki, et mõnda aega enne uue tsükli algust seda õnne ei ole ja kusagilt tulemas ka ei paista. Aga me ju tahame olla õnnelikumad? Seega, meie aju peab nüüd vastavad meetmed appi võtma ja siin tuleb mängu insuliin. Meil on vaja insuliini, et aminohape trüptofaan jõuaks ajju ja et siis aju saaks toota serotoniini. Süsivesikute, eriti lihtsüsivesikute (kõik kräpp) söömine tõstab kiiresti veresuhkru taset, millele vastuseks vabastab pankreas suurema koguse insuliini. Liitsüsivesikud (köögiviljad näiteks) ei tõsta veresuhkrut nii palju ja ka insuliini ei ole vaja suures koguses. Ehk et süües suhkrut, on meie kehad õnnelikud! Või nii vähemalt meile tundub.

STRESS. Siia ei ole pikka juttu vajagi. Ilmselt on peaaegu kõik inimesed kogenud seda, et pingelisemal perioodil on söögiisu tõus märgatav. Lähed mehe või lastega riidu ja hammustad sellele jäätist peale. Ülemus ütles kehvaasti? Selle solvangu loputad alla šokolaadiga.

INSULIINIRESISTENTSUS. See on tegelikult ka nii läbinämmutatud teema, infot selle kohta on ka meeletult, aga ometigi ei viitsi arstid sellega kuidagi tegeleda. Või ei, tegelevad küll. Siin on teile hea soovitus: hakake end rohkem liigutama ja võtke alla!!! Jah, pikas perspektiivis on see väga hea soovitus (ja ka lühikeses), aga alustada sellega läbi magusasööstude ja jääda sealjuures järjekindlaks on meeletu ülesanne. Ja sellest ei saada aru.

PÄRMSEEN. See on fakt, mida väga palju isegi ei teata. Meie mikrofloora on meie sõber. Õigemini nii peaks olema. Aga kuna me oleme oma organismi suht pekki keeranud, siis mõnikord kipub see mikrofloora tasakaalust välja minema ja nii see pärm möllama hakkabki. Ja pärmile maitseb suhkur. Seega, kui sinu seedetraktis (aga ka tupes) haarab seen võimust, siis hakkavad sind piinama magusasööstud. Siinkohal on soe soovitus võtta mõnda sõbralikku probiootikumi näiteks.

Põhjuseid on tegelikult veel, aga ma tõin välja need kõige tavalisemad ja põhilisemad. Kuidas aga magusasööste vähendada? No kui ülal väljatoodud põhjuseid vaadata, siis põhilisteks märgusõnadeks on serotoniin ja insuliin. Ja pärmseen muidugi. Ilmselt peab siinkohal igaüks oma tervise üksipulgi lahti võtma ja siis uuesti kokku panema. Ja tuleb valida endale see kõige sobivam toitumisstiil.

Kui tegemist ongi stressiga, siis on asi suhteliselt lihtne. Tuleb stressiallikas eemaldada. No hullu ülemust lahti sa lasta ei saa ja tööl tuleb ikkagi käia, sest raha on ju vaja. Aga on asju, mida sa siiski ise enda jaoks teha saad. Mõtle need lihtsalt välja ja siis tee ära. Serotoniini taset võiks aga tõsta mitte läbi suhkru, vaid tuleb rõõmu tunda. Elust. Lihtsatest asjadest sinu ümber. Märkasite kui ilus päikesetõus täna oli? Kallista rohkem. Kallistades loe kümneni, sest täpselt nii pikk peab olema kallistus, et sind õnnelikuks teha. Ühesõnaga, naudi elu! 

Insuliiniga on asi natukene keerulisem, sest seda lihtsalt naeratades korda ei saa. Ei ole nii, et naerata ja insuliin naeratab sulle vastu. Jah, liikumine ja õige toitumine on siin võtmesõnadeks. Küll see keha ühel hetkel aru saab, et insuliini enam nii palju vaja ei ole ja rakud hakkavad glükoosi jälle vastu võtma ja insuliini toodetakse vähem. 

 Ja no pärmseene kohta ma juba ütlesin – probiootikumid. 

Lisaks õnnelik olemisele võib alati kasutada ka muid toetavaid vahendeid. Kroom on näiteks üks tõeline imevahend veresuhkru stabiliseerimises ja magusaisu ohjeldamises. Aga mitte see mõttetu 50mcg-d, mida meie apteekidest saada on. Erinevad uuringud on tõesti näidanud, et päris alguses võib magusaisule vastu hakata suisa 400mcg kroomi manustades. Hiljem juba 200 ja nii edasi, kuni ühel päeval enam seda ei vaja ja kontrollid edaspidi kõike toiduga.

Siis on veel nulltolerants. Ei mingit magusaampsu. Mitte ühtegi!!! See muidugi tähendab tavaliselt ka korralikke võõrutusnähte alguses. Sest suhkrusõltuvus nagu iga teinegi sõltuvus tekitab ärajäämanähte. Päriselt! Sul võib valutada pea, süda on paha ja isud muudkui kasvavad. Oled närviline ja karjud kõigi peale. Selline tunne on, et kui saaks, siis poeks teki alla ja ei tuleks sealt välja enne, kui päike jälle paistab. Mõnel kestab see mõned päevad, mõnel aga tervelt nädala või isegi paar.

Üks soovitus on süüa rohkem valku ja teine, et süüa rohkem rasva. Katsetage ise, kummaga te magusaisu kontrolli alla saate. Ja muidugi vesi. Vee joomist ei tohi ka muidugi ära unustada. Ja kui te nüüd guugeldate „sugar crave“ ja inglise keeles lugemine raskusi ei valmista, siis saate nii palju infot, et ainuüksi sellest tekib üks korralik magusasööst.

Uue hooga...

Nonii, nonii, nonii! HEAD UUT AASTAT!

Mina tavaliselt suuri uue aasta lubadusi ei anna. Aga seekord otsustasin küll, et aasta o2015 saab olema iseendale keskendumise aasta. Eelkõige siis iseenda tervisele keskenduv. Et aasta lõpus saaksin ma öelda: Näete! Kõik see, mille üle ma aasta alguses kaebasin, on tänaseks möödanik!

Võttes arvesse enda vanuse, siis on hommikuse liigesekanguse jaoks tiba liiga vara. Või ei? Tegelikult on nii, et ma tegin endale nimekirja kõige häirivamatest tervisemuredest. Panen need siia ka ritta.

1.      Piiripealne ja kõikuv veresuhkur. Veresuhkru probleemid on mul olnud kõige pikemalt. Aastal 2004, esimese raseduse ajal, diagnoosis üks endokrinoloog insuliini resistentsuse. Ja arvas, et järgmise raseduse ajal mul enam nii ei vea. Ja oi kui tuline õigus tal oli. Aastal 2006, teise raseduse ajal, diagnoositi juba reaalselt gestatsioonidiabeet. Sain kohe insuliinisüstid peale, aga ravi tulemusi ei andnud. Õnneks kukkus veresuhkur kolinal kohe peale keisrilõiget. Minu raviarst arvas, et ega mul II tüüpi diabeedist tulevikus pääsu ei ole. Seetõttu olen ka aastast 2007, küll üle kivide ja kändude, sissesöödavate süsivesikute kogust jälgida üritanud ja ilmselt tänu sellele olen suutnud ka päris reaalsest diagnoosist pääseda.

2.      Kõrgenenud vererõhk. Siiani ei ole see mulle suuri probleeme valmistanud. Ainult paaril korral on see mulle füüsiliselt halva enesetunde põhjustanud. Seostan seda ise ikkagi otseselt ülekaaluga ja ma olen kindel, et mida rohkem ma kaalu kaotan, seda rohkem korda ma ka vererõhu näidud saan.

3.      Hommikune liigestekangus. No see on mingi viimase aja teema. Ma ei saagi täpselt aru, et mis see on või kust see tuli. Vahet ei ole, mis madratsi peal ma magan. Natukene on seda leevendanud vee joomine. Aga eks ta toitumisega seotud on. Vaatab, kui kiiresti see kaob.

4.      Öine „sapikoolik“. Hoolimata eemaldatud sapipõiest olen viimase paari kuu jooksul öösiti ärganud just selle nn sapikooliku peale üles. Ei saa välistada, et kusagile sapijuhadesse on moodustunud uued kivid.

5.      Paistetus. No see on ikka jube teema. Ma ei räägi siinjuures mingist kontoriroti paistetusest, vaid ikka korralikust 24/7 püsivast paistetusest. Ja seda tekitab nüüd küll vale toit.

6.      Kinnine nina. See probleem tekkis peale suitsetamise maha jätmist. Ei teagi, miks või kuidas, aga nina on pidevalt umbes.

7.      Sügelevad kõrvad. Tegelikult ma usun, et nii see kui ka eelmine probleem on seotud kehas pesitseva pärmseenega. Mikrofloora meie kehas peab olema, aga mõnikord kipub see kehale kasu asemel hoopis kahju tegema. Muidugi ikka ainult seetõttu, et ise olen loonud sellele mikrofloorale väga soodsa keskkonna paljunemiseks.

Midagi on kindlasti veel, aga hetkel ei meenu. Ju siis ei piina väga aktiivselt. Teadvustan endale lihtsalt fakti, et kui ma juba tekkinud probleemidega ei tegele, siis on sellistel nimekirjadel kalduvus pikeneda. Seega on ilmselgelt mõistlik iseendaga tegelema hakata. Ma olen täitsa kindel, et juba jaanuari lõpuks ehk peale 30-päevast väljakutset on mu tervis oluliselt parem. Väiksem kaal on lihtsalt boonus, mille üle mul muidugi on äraütlemata hea meel! :)