Olen ise oma laeva kapten - 1. päev paleoga

Reedel sain aru, et enam pikemalt ma iseendale karuteenet teha ei saa. Minu tervis on minu enda kätes ja ma olen enda tervise ja keha halb kapten. Umbes nagu Titanic, mis täiskäigul ja sihikindlalt jäämäe ja hukatuse poole kihutab. Jah, nii ma siis saingi reedel "nägemuse". No umbes nii, et kui ma nüüd kohe midagi ette ei võta, siis olen paari aasta pärast näiteks süstiv diabeetik ja kümne aasta pärast amputeeritakse mu jalad ja ma kaotan nägemise ja ma käin dialüüsis. No olgu, ma ei usu, et see asi nii kiiresti edeneks, aga samas, miks mitte, kui ma kurssi ei muuda.
Otsustasin, et astun selle sammu siiski ära ja hakkan heaks kapteniks ja Titanicu kombel põhja ei lähe. Aga enne oli mul plaanis teha paari asja. Alustuseks otsisin välja Kalamaja Pagarikoja ja ostsin sealt nende kurikuulsat napoleoni kooki. Siis kihutasin vastavatud Muhu Pagarite poodi ja ostsin nende kurikuulsa seemneleiva. Pudel veini ka kaenlasse ja saigi töönädala lõpetatuks lugeda. Tegime kodus mõnusa olemise. Napoleon oli liiga magus, kuigi jah, võiks öelda, et just SEE napoleon, mida ma aastaid otsinud olen. Aga siiski liiga magus isegi minusugusele magusahambale.
Leib oli parim, mida eales söödud. Selles osas ei olegi mu sõbrad mulle kärbseid pähe ajanud. Ma targu ei jäänud poodi sooja leiba ootama, vaid võtsin eelmise päeva oma. Deem noh! Kui see krõpsuv suutäis nii kuratlikult hea oli, mis siis soe leib minuga teinud oleks? Pool leiba on veel alles ja kuna mu ülejäänud pere leiba ei söö, siis ma ei teagi, mida sellega nüd teha. Leib on ju püha ja kuidas sa seda ära viskad? No ei viska ju. Veiniks oli miskine Bodegas Age Rioja 2013 ja seda sai siis nüüd kaks õhtut maigutatud.

Igatahes tänasest esitan iseendale väljakutse - 30-päeva paleot. Selle vahega, et seekord mingeid erandeid teha ei tohi, mingit patustamist sekka ei satu ja aktiivses liikumises tuleb ka olla. Ma tean, et minu tõsiseks komistuskivideks on nädalavahetused, kõik magus ja kõik liiga maitsev. Nüüd siis nulltolerants ja äraostmatus. Reeglid on järgmised:

- ei mingeid teravilju
- ei piimale
- ei suhkrule
- üks rusikasuurune puuvili päevas
- olen aktiivne
- söön siis, kui kõht on päriselt ka juba tühjapoolne (päris tühjaks ei lase minna, siis võiksin hobuse süüa)
- pidada toidupäevikut siinsamas blogis

Ja no tegelikult, mida ma udutan. Ma võin ju rääkida tervisest ja üleüldisest heaolust ja ma ei tea millest kõik veel. Aga fakt on, et mul on kapp täis ilusaid riideid, mis mulle täna enam selga ei lähe. Kevad on täiega peale tulemas ja ma ei taha leppida teadmisega, et nojah, läks nii nagu igal aastal.

Kogu ettevõtmise eduka lõpptulemuse saavutamiseks olen ma tegelikult hästi varustatud. Juba alates eelmise aasta oktoobrist olen ma kokku kahmanud endale kõikvõimalikke paleo retseptiraamatuid. Neid on mul nüüdseks tõesti nii palju, et ma võiksin nende peal järgmised 10 aastat vist ära elada. Ma olen tugev teoorias, aga nõrk praktikas (loe: mul puudub iseloom). Mul on olemas slow-cooker, millega teha tööpäevadel vähese vaevaga head ja tervislikku toitu. Ma olen varustatud kroomiga (magusaisude tapmiseks) ja D-vitamiiniga (kindel must have meie kliimas). Hommikut alustan 500ml veega (kui meelde tuleb, siis sortsutan õunaäädikat ka lisaks), see lükkab keha ikka korralikult käima. Mul on kaks koera, kes lihtsalt nõuavad, et nendega jalutamas käidaks, aga ma olen vahelduva eduga valinud mugava perenaise rolli.Sellele lodevusele ja iseloomutusele tuleb siis nüüd lõpp teha.

1. päeva menüü on siin (hiljem saab äkki pilte koos retseptidega ka):

H: 500ml vett, 400mcg kroomi, 3000 IU d-vitamiini
L (või siis hiline hommikusöök): avokaado ja singi omlett
Õ: grillitud spargel palsamiäädikaga ja pikalt hautatud sealiha