Jah, just täpselt nii. Terve elu ei ole ma jooksmist silma otsaski kannatanud. Meenuvad kooli kehalise kasvatuse tunnid, kus oli vaja näiteks Cooperi testi joosta. Väkk! Või let´s go crazy ja lähme jooksma kusagile metsa vahele. Ilus ilm ja värk. Mäletan ühte korda, kus ma vaatasin õpetaja ülikerget jooksusammu ja mõtlesin, et see kaunis samm peab olema kaasasündinud. Mina nii ei osanud ja ilmselt minu väga raske jooksusamm + sunduslikkus lisaks tekitaski minus jooksmise osas meeletult negatiivseid emotsioone. Kas oleksin ma sellel hetkel iialgi arvanud, et ma ühel heal päeval jooksen esimest korda elus 10 km? Never!!!
Aasta oli 2007 ja märts, kui me õega järjekordselt üksteisele halasime, kui kohutavalt kolepaks on ikka olla. Ja siis ta tegi midagi meeletut. Saatis mulle jooksuprogrammi. Ma oleksin selle ilmselt kohe joonelt prükkarisse lennutanud, kui esimesena ei oleks see programm lubanud mulle, et ma 4 kuu pärast jooksen vabalt 10 km ära. Päriselt? Jaa, päriselt, päriselt! Ma tavaliselt ei usu selliseid suure suuga kohe roosamannat lubavaid programme. Need EI TÖÖTA! Aga see lubadus oli nii intrigeeriv, et ma otsustasin: ma teen selle ära. Õnneks olid mul kodus isegi mingid täiesit suvalised tossud olemas, selga leidsin ka midagi ja ühel hommikul oligi minek. Ja ma päriselt ka mõtlesin, et ma lihtsalt võtan kätte ja suren ära sinna metsa alla. Mu maksas olid pisted, veremaitset kurgus mäletan siiani. Joosta oli vaja olematud 30 min tempos 1 min jooksu ja 2 minutit kõndi. Ma tegin selle ära, roomasin koju ja teatasin kõigile, et see jäi mu viimaseks jooksuks. Ma tõestasin iseendale täpselt sedasama: jooksmine on eesmärgitu ja igav tegevus. Ja siis ütles mu mees just täpselt seda, mida ta sellel hetkel pidigi ütlema (ilmselt ka esimest ja viimast korda elus): "Noh ma arvasingi, et sa kohe alla annad!" Juba järgmisel hommikul olin ma metsas tagasi, pidasin programmist kenasti kinni ja septembris jooksingi esimest korda oma elu esimesed 10km. Siiani ka viimased.
Edasi on jooksmine minu treeningkavva (mida mul tegelikult ju ei ole) rohkem või vähem siiski kuulunud. Pausidega küll ja aeg-ajalt kohe korralike pausidega, aga lõplikult ma jooksutosse varna visanud ei ole. 2012 aastal hakkas mind piinama tüütu luuümbrisepõletik ja see piinas mind ikka korralikult mitu kuud. Aeg-ajalt annab tunda siiani. Nüüd otsustaisn, et teen selle programmi uuesti läbi. Täna oli siis kolmas treeningpäev. Ja mu jalad olid nagu rasked tinapommid all. Ma nägin ikka sellist vaeva täna. Ei teagi, milles asi oli, et isegi kõndida nii raske oli. No vast läheb ikka üle. Igatahes võtsin ma jooksmise lisaks koertega jalutamisele ka kavva.
Võluprogramm ise on siin (inglise keeles) ja see on tõesti väga lihtne. Ja mis peamine, sa oled ka päriselt võimeline jooksma 10 km :-) Parim jooksuprogramm!
Räägi mulle seda ka, et millist rakendust sa nende intervallide jaoks kasutad ja kuidas sul see jooksmine toimub. Mõtlesin aprillis Rabajooksule minna, aga peaks vist kah enne natuke alla tegema midagi - 6,3 km ikkagi. Eelmisel aastal suutsin joostes läbida (tempo oli muidugi üliaeglane - mingi 46 minutit jooksin seda ringi).
ReplyDelete