„Kõrgmäestik“ ja pidev erutusseisund

Tegin eelmisel nädalal täiesti huvitava avastuse. Nimelt reisisin eelmisel esmaspäeval Oslosse ja kui olla veelgi täpsem, siis Holmenkollenisse ehk Norra ühte kuulsamasse suusahüppekeskusesse. Koht oli äge, kaaslased veel ägedamad ja kõik oli mõnus. Teisipäeva hommikul enne kiire päeva algust tegin plaanipärase lihastreeningu ja läksin ülejäänud päeva veetma. Olgu kohe öeldud, et toitumine oli kontrolli all. No grain, no sugar – no pain. Ei mingeid isusid, energiat oli piisavalt ja rohkemgi veel. Kolmapäeva hommikul oli plaanis kiirkõnd ja no kus mujal seda teha, kui mitte Holmenkolleni suusahüppemäe ümbruses ringlevatel spordiradadel. Nojah, esimene tõus ja surm silme ees. Päriselt! Lõpuks oli selline tunne, et kops ei ventileerinud ikka kohe üldse, nagu oleks enne trenni paki suitsu ära tõmmanud. Planeeritud 6,4 km asemel tegime ca kildi vähem, sest ajaliselt lihtsalt rohkem ei jõudnud. Ja no hullult raske oli. Kops oli nii kinni kui kinni ja tõusudest taastumine oli peaaegu olematu. Lõõtsutasin ikka korralikult. Rootslased ja norrakad on muidugi selle kõigega harjunud ja nemad kasutasid neid tõuse, et sealt maksimum kiirusel üles kihutada. Joostes loomulikult! Ja mina kõigest kõndisin J Ühel hetkel hakkasin aga oma Fitbiti äppi sünkima ja avastasin enda suureks üllatuseks, et teisipäeval oli mu pulss suurema osa päevast olnud rasvapõletustsoonis. Sama fenomen tundus käima ka kolmapäeva kohta, ainult et pulss oli veel kõrgemale roninud. Neljapäeva hommikul jälle enesetapp kiirkõnni näol „kõrgmäestikus“ ja aina kõrgemale roniv pulss. Õhtul oli reis koju ja alates reedest hakkas pulss siis allapoole tagasi ronima. Panen tõestusmaterjaliks nr 1 pildi enda pulsist. Kõik sellised üksikud pulsitõusud on tavalistel päevadel trenn minu muidu üksluises päevas, aga nagu näha, siis Holmenkollenis põrutas mu pulss otsejoones ülesmäge. Nüüd ma saan aru küll, miks norrakad kõik sellised saledad on. Kui sul süda ikka kogu aeg rasvapõletustsoonis on, siis pekki ju ei saagi tekkida. Kõik söödav läheb kohe energiaks. Ja no muidugi saan ma aru ka sellest, miks peab Norra suusakoondis Ventolini (astmaravim) kasutama. Muidu ei ole ju võimalik sealsetes oludes sporti teha ;)

14. august - tavaline päev, õhtul hilja oli trenn. Rahuoleku pulss 64

15. august - ennelõunane trenn ja õhtul lend Oslosse. Pulss juba rasvapõletustsoonis, rahuoleku pulss 66

16. august - peale ärkamist kohe trenn, rahuoleku pulss 68, suurem osa päevast kollases

17. august - peale ärkamist jälle trenni, rahuoleku pulss 70 ja veel suurem osa päevast kollases

18. august - trenn öfkoorz, rahuoleku pulss 72 ja hoogne rasvapõletus muudkui käib. Õhtul hiljem tagasilend koju.

19. august - no juba täitsa kodune tunne ja ei mingit rasvapõletust. Pulss 69

20. august - pulss 67 ja ainult õhtune trenn on pulsi hoogsamalt hüppama pannud.

Tänaseks on rahuoleku pulss juba 64 peale jõudnud ja ma eeldan, et paar pügalat peaks ta veel tagasi tulema. Aga vot siis nii mõjub mõned sajad meetrid (täpsemalt 375 meetrit) kõrgemal elamist ühele eestlasele.

Kui aga kedagi huvitab nn südamelöögiteooria, siis siin on üks artikkel, kus kardioloog J. Kaik sellest veidi lähemalt kirjutab. Põnev igatahes. Rohkem aeglast pulssi ja pikka elu! :D

2. nädal ehk tugitoolisport ruulib

Paraku on jah nii, et sa võid neid plaane ju teha, aga siis teeb keegi kusagil need plaanid kõik ümber. Igatahes treeningaktiivsus on olnud üks suur ümmargune null, sest jalg kannatas ainult rahulikku kõndimist. Kuigi valu kadus juba pühapäevaks, siis paistetust ja valu aktiivsemal liikumisel jätkus veel järgmisteks päevadekski. Ka täna, kui jala mingisse konkreetsesse asendisse panen, annab pahkluu endast vaikselt märku. Seega, kirjutaks küll, aga millest? No näiteks olümpiast. Vehklejatele sai tugitoolis ikka korralikult kaasa elatud. Vahepeal paar päeva oli kerge puhkus ja siis Eesti mehed kettaheiteringis. Ja no mis toimus, TV3??? Ma ei taha tegelikult sellesse isegi pikalt laskuda, sest sellest on vist nüüdseks kirjutanud või rääkinud küll kõik meediaväljaanded, lisaks muidugi sotsiaalmeedia jne. Ma veel esialgu tahtsin õigustada, et noh, erakätes meediakanal peabki ju reklaami näitama, aga no kettaheidet näidata kordusest, sest kettaheite ülekande tellimine oli liiga kallis??? Aga kui see tehniline kolisev ämber kõrvale jätta, siis no võistlus oli ju vinge. Emotsioone oli küll ja enamgi veel. Ja südamest kahju, et me olime jälle esimestena joone taga. Tahaks kohe öelda, et ebaõiglaselt ja piiks-piiks-piiks, aga sport on sport. Vahva kaasaelamine oli ikkagi. Mina aga lendan homme Oslosse ja kohvris leiavad kindlasti omale koha ka trenniriided.

1. nädal ehk et alguses ei saa vedama ja siis väänad jala välja

Pean tunnistama, et enda peas oli mul motti rohkem kui tegelikus elus. Esmaspäev ja teisipäev möödusid mentaalse mudimise ja innustamise tähe all ja mis kolmapäevaks vormis end ka reaalseks tegevuseks. Kolmapäeva hommikul panin trenniriided selga ja hakkasin lihastreeninguga (Runtasticu Results) peale. Avastasin, et kuskil miskit on toimunud ehk et minu varasematest üksikutest trenniponnistustest on siiski natukene tolku olnud. Jalatõsteid ei olnudki seekord nii hirmus teha. Üleüldse oli kuidagi hoopis teine minek sees ja väsimust tavalisest vähem. Nojah, ega need esimesed harjutused nii jubedad ei olnud ka. Neljapäeval läksin kiirkõnnile, aga panin prooviks ühed oma vanemad tossud jalga ja vot see oli viga. Vasaku jala Achilleuse kand sai ikka korralikult muljuda. Kõndisin kuidagi need piinavad 4,5 km koju tagasi ära. Reede hommikul jälle lihastreening ja vot seekord oli pingutust juba oluliselt rohkem. Õnneks ei olnud harjutused endiselt füüsiliselt keerulised sooritada, nii et mõne osas looderdama nagu ei peaks. Aga tegelikuses ma siiski ühe harjutuse juures viilin hoolega. Kätekõverdused! Esiteks teen neid põlvedel ja teiseks teen poole vähem ette nähtust. Ehk et 5-6 korraga. Aga mis siis. Vähemalt ma teen ja täitsa kindel, et peale mõningast harjutamist olen võimeline  neid tegema juba nii, nagu peab. Laupäevaks oli mul planeeritud jälle kiirkõnd ja tänaseks lihastreening. Aga... Reedel hakkasin niiskeid trenniriideid maal nöörile kuivama viima ja astudes terrassi astmelt murule (tegevus, mida ma olen siin maal teinud 10 suve järjest), astusin oma parema jala viltu alla ja väänasin hüppeliigese välja. Krdi krt kui valus see oli!!! Ja nii mu plaanid vastu taevast lendasidki. Juhhei! Pahkluu paistetas muidugi kohe üles ja see on punnis veel tänagi. Ja kuigi täna valu ja lonkamist tavalisel kõndimisel ei tähelda, siis selle turse pärast ma väga aktiivselt hüpata ja karata ei taha. Võtan siit maalt ülejäänud naispere kaasa ja läheme hoopis Paide Vallimäele kultuurielamust saama. 

Ja nüüd! Trummipõrin ja parampampaaa... TOOTEARVUSTUS!!! Arvustus kõlab siinkohal kuidagi negatiivselt, sest toode saab praegu hullult kiita. Ühesõnaga (nüüd tuleb pikem jutt), sattusin I.L.U-sse ja kuna ma endiselt katsetan erinevate šampoonidega, siis mu eluülesandeks hetkel on leida parimast parim. Tuiasin siis seal poes ringi, suhteliselt lootusetult, sest kõik on ju paksult keemiat täis. Ühel hetkel sattusin nn looduskosmeetika riiulite juurde ja seal torkas mulle silma meie enda Eesti toode - Aesti argaaniaõliga turbašampoon. Kohe, kui ma seda nägin, ma teadsin, et ma olen selle kohta kusagilt lugenud, aga siis muidugi kohe ka unustanud. Hind oli krõbe, aga hea asi võib veidi rohkem maksta ka. Ega ma sellel hetkel muidugi ei teadnud, kas asi on oma hinda väärt, aga ma otsustasin, et võtan selle riski ja proovin. Tulemus? Kiidan! Täna kasutasin teist korda ja väga hästi toimetab mu juustega. Ma usun, et hetkel olen ma parimast parima šampooni oma juustele leidnud ja võin otsingud lõppenuks kuulutada.