„Kõrgmäestik“ ja pidev erutusseisund

Tegin eelmisel nädalal täiesti huvitava avastuse. Nimelt reisisin eelmisel esmaspäeval Oslosse ja kui olla veelgi täpsem, siis Holmenkollenisse ehk Norra ühte kuulsamasse suusahüppekeskusesse. Koht oli äge, kaaslased veel ägedamad ja kõik oli mõnus. Teisipäeva hommikul enne kiire päeva algust tegin plaanipärase lihastreeningu ja läksin ülejäänud päeva veetma. Olgu kohe öeldud, et toitumine oli kontrolli all. No grain, no sugar – no pain. Ei mingeid isusid, energiat oli piisavalt ja rohkemgi veel. Kolmapäeva hommikul oli plaanis kiirkõnd ja no kus mujal seda teha, kui mitte Holmenkolleni suusahüppemäe ümbruses ringlevatel spordiradadel. Nojah, esimene tõus ja surm silme ees. Päriselt! Lõpuks oli selline tunne, et kops ei ventileerinud ikka kohe üldse, nagu oleks enne trenni paki suitsu ära tõmmanud. Planeeritud 6,4 km asemel tegime ca kildi vähem, sest ajaliselt lihtsalt rohkem ei jõudnud. Ja no hullult raske oli. Kops oli nii kinni kui kinni ja tõusudest taastumine oli peaaegu olematu. Lõõtsutasin ikka korralikult. Rootslased ja norrakad on muidugi selle kõigega harjunud ja nemad kasutasid neid tõuse, et sealt maksimum kiirusel üles kihutada. Joostes loomulikult! Ja mina kõigest kõndisin J Ühel hetkel hakkasin aga oma Fitbiti äppi sünkima ja avastasin enda suureks üllatuseks, et teisipäeval oli mu pulss suurema osa päevast olnud rasvapõletustsoonis. Sama fenomen tundus käima ka kolmapäeva kohta, ainult et pulss oli veel kõrgemale roninud. Neljapäeva hommikul jälle enesetapp kiirkõnni näol „kõrgmäestikus“ ja aina kõrgemale roniv pulss. Õhtul oli reis koju ja alates reedest hakkas pulss siis allapoole tagasi ronima. Panen tõestusmaterjaliks nr 1 pildi enda pulsist. Kõik sellised üksikud pulsitõusud on tavalistel päevadel trenn minu muidu üksluises päevas, aga nagu näha, siis Holmenkollenis põrutas mu pulss otsejoones ülesmäge. Nüüd ma saan aru küll, miks norrakad kõik sellised saledad on. Kui sul süda ikka kogu aeg rasvapõletustsoonis on, siis pekki ju ei saagi tekkida. Kõik söödav läheb kohe energiaks. Ja no muidugi saan ma aru ka sellest, miks peab Norra suusakoondis Ventolini (astmaravim) kasutama. Muidu ei ole ju võimalik sealsetes oludes sporti teha ;)

14. august - tavaline päev, õhtul hilja oli trenn. Rahuoleku pulss 64

15. august - ennelõunane trenn ja õhtul lend Oslosse. Pulss juba rasvapõletustsoonis, rahuoleku pulss 66

16. august - peale ärkamist kohe trenn, rahuoleku pulss 68, suurem osa päevast kollases

17. august - peale ärkamist jälle trenni, rahuoleku pulss 70 ja veel suurem osa päevast kollases

18. august - trenn öfkoorz, rahuoleku pulss 72 ja hoogne rasvapõletus muudkui käib. Õhtul hiljem tagasilend koju.

19. august - no juba täitsa kodune tunne ja ei mingit rasvapõletust. Pulss 69

20. august - pulss 67 ja ainult õhtune trenn on pulsi hoogsamalt hüppama pannud.

Tänaseks on rahuoleku pulss juba 64 peale jõudnud ja ma eeldan, et paar pügalat peaks ta veel tagasi tulema. Aga vot siis nii mõjub mõned sajad meetrid (täpsemalt 375 meetrit) kõrgemal elamist ühele eestlasele.

Kui aga kedagi huvitab nn südamelöögiteooria, siis siin on üks artikkel, kus kardioloog J. Kaik sellest veidi lähemalt kirjutab. Põnev igatahes. Rohkem aeglast pulssi ja pikka elu! :D