1. nädal ehk et alguses ei saa vedama ja siis väänad jala välja

Pean tunnistama, et enda peas oli mul motti rohkem kui tegelikus elus. Esmaspäev ja teisipäev möödusid mentaalse mudimise ja innustamise tähe all ja mis kolmapäevaks vormis end ka reaalseks tegevuseks. Kolmapäeva hommikul panin trenniriided selga ja hakkasin lihastreeninguga (Runtasticu Results) peale. Avastasin, et kuskil miskit on toimunud ehk et minu varasematest üksikutest trenniponnistustest on siiski natukene tolku olnud. Jalatõsteid ei olnudki seekord nii hirmus teha. Üleüldse oli kuidagi hoopis teine minek sees ja väsimust tavalisest vähem. Nojah, ega need esimesed harjutused nii jubedad ei olnud ka. Neljapäeval läksin kiirkõnnile, aga panin prooviks ühed oma vanemad tossud jalga ja vot see oli viga. Vasaku jala Achilleuse kand sai ikka korralikult muljuda. Kõndisin kuidagi need piinavad 4,5 km koju tagasi ära. Reede hommikul jälle lihastreening ja vot seekord oli pingutust juba oluliselt rohkem. Õnneks ei olnud harjutused endiselt füüsiliselt keerulised sooritada, nii et mõne osas looderdama nagu ei peaks. Aga tegelikuses ma siiski ühe harjutuse juures viilin hoolega. Kätekõverdused! Esiteks teen neid põlvedel ja teiseks teen poole vähem ette nähtust. Ehk et 5-6 korraga. Aga mis siis. Vähemalt ma teen ja täitsa kindel, et peale mõningast harjutamist olen võimeline  neid tegema juba nii, nagu peab. Laupäevaks oli mul planeeritud jälle kiirkõnd ja tänaseks lihastreening. Aga... Reedel hakkasin niiskeid trenniriideid maal nöörile kuivama viima ja astudes terrassi astmelt murule (tegevus, mida ma olen siin maal teinud 10 suve järjest), astusin oma parema jala viltu alla ja väänasin hüppeliigese välja. Krdi krt kui valus see oli!!! Ja nii mu plaanid vastu taevast lendasidki. Juhhei! Pahkluu paistetas muidugi kohe üles ja see on punnis veel tänagi. Ja kuigi täna valu ja lonkamist tavalisel kõndimisel ei tähelda, siis selle turse pärast ma väga aktiivselt hüpata ja karata ei taha. Võtan siit maalt ülejäänud naispere kaasa ja läheme hoopis Paide Vallimäele kultuurielamust saama. 

Ja nüüd! Trummipõrin ja parampampaaa... TOOTEARVUSTUS!!! Arvustus kõlab siinkohal kuidagi negatiivselt, sest toode saab praegu hullult kiita. Ühesõnaga (nüüd tuleb pikem jutt), sattusin I.L.U-sse ja kuna ma endiselt katsetan erinevate šampoonidega, siis mu eluülesandeks hetkel on leida parimast parim. Tuiasin siis seal poes ringi, suhteliselt lootusetult, sest kõik on ju paksult keemiat täis. Ühel hetkel sattusin nn looduskosmeetika riiulite juurde ja seal torkas mulle silma meie enda Eesti toode - Aesti argaaniaõliga turbašampoon. Kohe, kui ma seda nägin, ma teadsin, et ma olen selle kohta kusagilt lugenud, aga siis muidugi kohe ka unustanud. Hind oli krõbe, aga hea asi võib veidi rohkem maksta ka. Ega ma sellel hetkel muidugi ei teadnud, kas asi on oma hinda väärt, aga ma otsustasin, et võtan selle riski ja proovin. Tulemus? Kiidan! Täna kasutasin teist korda ja väga hästi toimetab mu juustega. Ma usun, et hetkel olen ma parimast parima šampooni oma juustele leidnud ja võin otsingud lõppenuks kuulutada.