Paraku on jah nii, et sa võid neid plaane ju teha, aga siis
teeb keegi kusagil need plaanid kõik ümber. Igatahes treeningaktiivsus on olnud
üks suur ümmargune null, sest jalg kannatas ainult rahulikku kõndimist. Kuigi
valu kadus juba pühapäevaks, siis paistetust ja valu aktiivsemal liikumisel
jätkus veel järgmisteks päevadekski. Ka täna, kui jala mingisse konkreetsesse
asendisse panen, annab pahkluu endast vaikselt märku. Seega, kirjutaks küll,
aga millest? No näiteks olümpiast. Vehklejatele sai tugitoolis ikka korralikult
kaasa elatud. Vahepeal paar päeva oli kerge puhkus ja siis Eesti mehed kettaheiteringis.
Ja no mis toimus, TV3??? Ma ei taha tegelikult sellesse isegi pikalt laskuda,
sest sellest on vist nüüdseks kirjutanud või rääkinud küll kõik
meediaväljaanded, lisaks muidugi sotsiaalmeedia jne. Ma veel esialgu tahtsin
õigustada, et noh, erakätes meediakanal peabki ju reklaami näitama, aga no
kettaheidet näidata kordusest, sest kettaheite ülekande tellimine oli liiga
kallis??? Aga kui see tehniline kolisev ämber kõrvale jätta, siis no võistlus
oli ju vinge. Emotsioone oli küll ja enamgi veel. Ja südamest kahju, et me
olime jälle esimestena joone taga. Tahaks kohe öelda, et ebaõiglaselt ja
piiks-piiks-piiks, aga sport on sport. Vahva kaasaelamine oli ikkagi. Mina aga
lendan homme Oslosse ja kohvris leiavad kindlasti omale koha ka trenniriided.
No comments:
Post a Comment