Sellest PÄRIS suhkrusõltuvusest

Mõtlesin, et kirjutan sellest, millega ma ise hetkel kõige rohkem võitlen ehk magusaisust. Mingil tobedal põhjusel ei ole ma sellest seekord nii lihtsalt üle saanud.

Alustaks sellest, et mis see kurikuulus magusaisu siis on. See on see, kui magusaisu on nii hull, et sul sisuliselt puudub kontroll enese keha üle. Ehk et jalad-käed toimetavad sinust täiesti eraldi. Su jalad lähevad ise poodi ja käed topivad korvi kõike, mis vähegi suhkrut sisaldab. Saiakesed? Raudselt, sest seal on veel jahu ka. Šokolaad? Igatahes. Kohe mitu tükki, siis ei pea hiljem enam uuesti tagasi tulema. Jäätis? Loomulikult. Ei-ei, ära seda väikest võta. Võta see liitrine pakk. Vot just see. Sünnipäevasalat? Eeee, miks? See ei ole ju magus? Aa no ok, võta. Kui süda magusast imalaks läheb, siis on hea kohe soolast peale hammustada. Võta see suurem karp kohe. Stritsel? Just, just. Seda ka. Ooo, võta see Selveri šokolaadi oma, see patune viib ju keele alla. Kommi? Ei, kommi ma eriti ei söö. No olgu, kui üldse, siis need pähkel šokolaadis. Võta üks pakk. Ei, võta kaks. Ei, ikka üks. Ah olgu, võta siis juba kolm.

Ja nii ta läheb. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mina selliselt iga päev suhrut ei tarvita. Mina olen tsüklisõltlane. Annan mingil hetkel magusaisule alla ja siis ongi kõik. Võis juhtuda, et ma ei kontrollinud vähemalt kaks nädalat, mida ma endale suhu topin. Ma olen käinud hilja õhtul ise (või saatnud mehe) poes „millegi hea“ järel. Suur osa ka mu ülekaalust on just tänu nendele tsüklitele tekkinud. No aga mis asi see seda magusasööstu siis tekitab? Ei ole ju nii, et ma lihtsalt ise tahan endale sellist kogust sisse süüa. On sellel mingi põhjus? 

Oojaa, põhjuseid on tegelikult päris mitmeid. No näiteks stress ehk emotsionaalne magusaisu, hormoonid ehk kurikuulus PMS, seedetraktis pesitsev pärmseen jne.

HORMOONID. Tavaliselt juhtub see naistel nädal-paar enne uue tsükli algust ehk luteaalfaasis. Põhjuseks on serotoniini madalam tase. Serotoniini tuntakse ka õnnehormooni nime all. Ja nii juhtubki, et mõnda aega enne uue tsükli algust seda õnne ei ole ja kusagilt tulemas ka ei paista. Aga me ju tahame olla õnnelikumad? Seega, meie aju peab nüüd vastavad meetmed appi võtma ja siin tuleb mängu insuliin. Meil on vaja insuliini, et aminohape trüptofaan jõuaks ajju ja et siis aju saaks toota serotoniini. Süsivesikute, eriti lihtsüsivesikute (kõik kräpp) söömine tõstab kiiresti veresuhkru taset, millele vastuseks vabastab pankreas suurema koguse insuliini. Liitsüsivesikud (köögiviljad näiteks) ei tõsta veresuhkrut nii palju ja ka insuliini ei ole vaja suures koguses. Ehk et süües suhkrut, on meie kehad õnnelikud! Või nii vähemalt meile tundub.

STRESS. Siia ei ole pikka juttu vajagi. Ilmselt on peaaegu kõik inimesed kogenud seda, et pingelisemal perioodil on söögiisu tõus märgatav. Lähed mehe või lastega riidu ja hammustad sellele jäätist peale. Ülemus ütles kehvaasti? Selle solvangu loputad alla šokolaadiga.

INSULIINIRESISTENTSUS. See on tegelikult ka nii läbinämmutatud teema, infot selle kohta on ka meeletult, aga ometigi ei viitsi arstid sellega kuidagi tegeleda. Või ei, tegelevad küll. Siin on teile hea soovitus: hakake end rohkem liigutama ja võtke alla!!! Jah, pikas perspektiivis on see väga hea soovitus (ja ka lühikeses), aga alustada sellega läbi magusasööstude ja jääda sealjuures järjekindlaks on meeletu ülesanne. Ja sellest ei saada aru.

PÄRMSEEN. See on fakt, mida väga palju isegi ei teata. Meie mikrofloora on meie sõber. Õigemini nii peaks olema. Aga kuna me oleme oma organismi suht pekki keeranud, siis mõnikord kipub see mikrofloora tasakaalust välja minema ja nii see pärm möllama hakkabki. Ja pärmile maitseb suhkur. Seega, kui sinu seedetraktis (aga ka tupes) haarab seen võimust, siis hakkavad sind piinama magusasööstud. Siinkohal on soe soovitus võtta mõnda sõbralikku probiootikumi näiteks.

Põhjuseid on tegelikult veel, aga ma tõin välja need kõige tavalisemad ja põhilisemad. Kuidas aga magusasööste vähendada? No kui ülal väljatoodud põhjuseid vaadata, siis põhilisteks märgusõnadeks on serotoniin ja insuliin. Ja pärmseen muidugi. Ilmselt peab siinkohal igaüks oma tervise üksipulgi lahti võtma ja siis uuesti kokku panema. Ja tuleb valida endale see kõige sobivam toitumisstiil.

Kui tegemist ongi stressiga, siis on asi suhteliselt lihtne. Tuleb stressiallikas eemaldada. No hullu ülemust lahti sa lasta ei saa ja tööl tuleb ikkagi käia, sest raha on ju vaja. Aga on asju, mida sa siiski ise enda jaoks teha saad. Mõtle need lihtsalt välja ja siis tee ära. Serotoniini taset võiks aga tõsta mitte läbi suhkru, vaid tuleb rõõmu tunda. Elust. Lihtsatest asjadest sinu ümber. Märkasite kui ilus päikesetõus täna oli? Kallista rohkem. Kallistades loe kümneni, sest täpselt nii pikk peab olema kallistus, et sind õnnelikuks teha. Ühesõnaga, naudi elu! 

Insuliiniga on asi natukene keerulisem, sest seda lihtsalt naeratades korda ei saa. Ei ole nii, et naerata ja insuliin naeratab sulle vastu. Jah, liikumine ja õige toitumine on siin võtmesõnadeks. Küll see keha ühel hetkel aru saab, et insuliini enam nii palju vaja ei ole ja rakud hakkavad glükoosi jälle vastu võtma ja insuliini toodetakse vähem. 

 Ja no pärmseene kohta ma juba ütlesin – probiootikumid. 

Lisaks õnnelik olemisele võib alati kasutada ka muid toetavaid vahendeid. Kroom on näiteks üks tõeline imevahend veresuhkru stabiliseerimises ja magusaisu ohjeldamises. Aga mitte see mõttetu 50mcg-d, mida meie apteekidest saada on. Erinevad uuringud on tõesti näidanud, et päris alguses võib magusaisule vastu hakata suisa 400mcg kroomi manustades. Hiljem juba 200 ja nii edasi, kuni ühel päeval enam seda ei vaja ja kontrollid edaspidi kõike toiduga.

Siis on veel nulltolerants. Ei mingit magusaampsu. Mitte ühtegi!!! See muidugi tähendab tavaliselt ka korralikke võõrutusnähte alguses. Sest suhkrusõltuvus nagu iga teinegi sõltuvus tekitab ärajäämanähte. Päriselt! Sul võib valutada pea, süda on paha ja isud muudkui kasvavad. Oled närviline ja karjud kõigi peale. Selline tunne on, et kui saaks, siis poeks teki alla ja ei tuleks sealt välja enne, kui päike jälle paistab. Mõnel kestab see mõned päevad, mõnel aga tervelt nädala või isegi paar.

Üks soovitus on süüa rohkem valku ja teine, et süüa rohkem rasva. Katsetage ise, kummaga te magusaisu kontrolli alla saate. Ja muidugi vesi. Vee joomist ei tohi ka muidugi ära unustada. Ja kui te nüüd guugeldate „sugar crave“ ja inglise keeles lugemine raskusi ei valmista, siis saate nii palju infot, et ainuüksi sellest tekib üks korralik magusasööst.

Uue hooga...

Nonii, nonii, nonii! HEAD UUT AASTAT!

Mina tavaliselt suuri uue aasta lubadusi ei anna. Aga seekord otsustasin küll, et aasta o2015 saab olema iseendale keskendumise aasta. Eelkõige siis iseenda tervisele keskenduv. Et aasta lõpus saaksin ma öelda: Näete! Kõik see, mille üle ma aasta alguses kaebasin, on tänaseks möödanik!

Võttes arvesse enda vanuse, siis on hommikuse liigesekanguse jaoks tiba liiga vara. Või ei? Tegelikult on nii, et ma tegin endale nimekirja kõige häirivamatest tervisemuredest. Panen need siia ka ritta.

1.      Piiripealne ja kõikuv veresuhkur. Veresuhkru probleemid on mul olnud kõige pikemalt. Aastal 2004, esimese raseduse ajal, diagnoosis üks endokrinoloog insuliini resistentsuse. Ja arvas, et järgmise raseduse ajal mul enam nii ei vea. Ja oi kui tuline õigus tal oli. Aastal 2006, teise raseduse ajal, diagnoositi juba reaalselt gestatsioonidiabeet. Sain kohe insuliinisüstid peale, aga ravi tulemusi ei andnud. Õnneks kukkus veresuhkur kolinal kohe peale keisrilõiget. Minu raviarst arvas, et ega mul II tüüpi diabeedist tulevikus pääsu ei ole. Seetõttu olen ka aastast 2007, küll üle kivide ja kändude, sissesöödavate süsivesikute kogust jälgida üritanud ja ilmselt tänu sellele olen suutnud ka päris reaalsest diagnoosist pääseda.

2.      Kõrgenenud vererõhk. Siiani ei ole see mulle suuri probleeme valmistanud. Ainult paaril korral on see mulle füüsiliselt halva enesetunde põhjustanud. Seostan seda ise ikkagi otseselt ülekaaluga ja ma olen kindel, et mida rohkem ma kaalu kaotan, seda rohkem korda ma ka vererõhu näidud saan.

3.      Hommikune liigestekangus. No see on mingi viimase aja teema. Ma ei saagi täpselt aru, et mis see on või kust see tuli. Vahet ei ole, mis madratsi peal ma magan. Natukene on seda leevendanud vee joomine. Aga eks ta toitumisega seotud on. Vaatab, kui kiiresti see kaob.

4.      Öine „sapikoolik“. Hoolimata eemaldatud sapipõiest olen viimase paari kuu jooksul öösiti ärganud just selle nn sapikooliku peale üles. Ei saa välistada, et kusagile sapijuhadesse on moodustunud uued kivid.

5.      Paistetus. No see on ikka jube teema. Ma ei räägi siinjuures mingist kontoriroti paistetusest, vaid ikka korralikust 24/7 püsivast paistetusest. Ja seda tekitab nüüd küll vale toit.

6.      Kinnine nina. See probleem tekkis peale suitsetamise maha jätmist. Ei teagi, miks või kuidas, aga nina on pidevalt umbes.

7.      Sügelevad kõrvad. Tegelikult ma usun, et nii see kui ka eelmine probleem on seotud kehas pesitseva pärmseenega. Mikrofloora meie kehas peab olema, aga mõnikord kipub see kehale kasu asemel hoopis kahju tegema. Muidugi ikka ainult seetõttu, et ise olen loonud sellele mikrofloorale väga soodsa keskkonna paljunemiseks.

Midagi on kindlasti veel, aga hetkel ei meenu. Ju siis ei piina väga aktiivselt. Teadvustan endale lihtsalt fakti, et kui ma juba tekkinud probleemidega ei tegele, siis on sellistel nimekirjadel kalduvus pikeneda. Seega on ilmselgelt mõistlik iseendaga tegelema hakata. Ma olen täitsa kindel, et juba jaanuari lõpuks ehk peale 30-päevast väljakutset on mu tervis oluliselt parem. Väiksem kaal on lihtsalt boonus, mille üle mul muidugi on äraütlemata hea meel! :)